 Allan Vainola & Jaak Lutsoja, Ans. Andur, Goodnight Monsters, Papa Eeo, Tõnu Naissoo, Juni Järvi, Galaktlan Grupp. Plaadimuusikaga Estrada, Rein Fuks ja Leopold. 5. august, Kilingi-Nõmme laululava.
Suvi veel kestab, paraku. Laupäeva hommik oli paljutõotav. 15-20 inimest sõitis eribussis Kilingi-Nõmme suunas. Ees ootas inimvaene linn ja vahelduv pilvisus. Kilingi-Nõmme, kus toimus esimest korda Rampade Org korraldatud Ilusa muusika festival Schilling, on lugeja jaoks võib-olla tuttav kui eelmine metsapealinn, peatuspaik teel Pärnust Viljandi või kui Liisi Koiksoni kodu. Tegelikult, olgem ausad, kümnendeid kohalikku kultuurielu elavdanud naiskoori "Kanarbiku" nimetamine manab meile koheselt ette värvipildi Kilingi-Nõmme laululavast, puumajadega peatänavast ning sügavast männikust. Aastasadu tagasi rajatud Schillingute mõisast pärineb linnanime esimene pool ning äsja toimunud muusikafestivali pealkirigi.
Tähendab, Schilling oleks justkui pealinna inimeste varjatud puhkeüritus (chilling), kuhu tullakse istuma ja juttu ajama. Aga Kilingi-Nõmme publiku jaoks on see aasta sündmus. Üks pool-punk Pärnu meditsiinitudeng rääkis, et temal on isegi endised õpetajad kohal. Aga see selleks. Festivali alustasid Allan Vainola ja Jaak Lutsoja. Vainola on legend, pole midagi öelda. Kohalikele punkaritele kahtlemata tähtis kuju. Lutsoja mängis akordionil, Vainola kitarril ning laulis, minu jaoks liiga allanvainolikult, mis on tegelikult omamoodi hea.
Ans. Andur ei ole veel igale poole jõudnud. Kilingi-Nõmmel nad ei olnud kuulsad, aga tulevikus tõenäoliselt on. Varsti pole ju Maarjamaal lava, kus neid Paide poisse ei esineks. Kellele Ans. Andur on juba liiga palju ette juhtunud, soovitan kontserdi ajal silmad kinni panna. Võib-olla siis saab rohkem aimu, mida tundsid esmakuulajad.
Soome meloodiline vokaal-instrumentaal kollektiiv Goodnight Monsters oli mõnus. Naiivsed tra-la-la lood on õhtuses peomeeleolus ülimalt vajalikud. Goodnight Monstersi ajal muutus lava korraga väga triibuliseks (60 protsenti bändist kandis triibulist toppi).
Vahepeal sai käia keha kinnitamas. Tagasi tulles oli laval minu jaoks täiesti uus nimi Papa Eeo. Instrumentaalbänd, kus süntesaatorit sõrmitses Opium Flirdist tuttav Ervin Trofimov. Muusika oli kohati huvitav, aga üldiselt kitarrimürgel minu meeltega väga ei haakunud.
See eest järgmine nimi, Tõnu Naissoo, haakus küll. Vanameistril oli laval lisaks sündile ka nägus Moog, millest ta kõikvõimalikke analooghelisid välja keeras. Teisel pool lava sekundeeris vastavate rütmifaktuuridega Naissoole DJ Estrada. Keegi ütles, et kõlab nagu vanal Yamaha sündil oleks demoprogramm käima lükatud. Mõnes mõttes isegi nõustun, sest lustakust oli selles koosmängus küll. Enne Naissoo laivi liikus backstage’i ja lava vahet traditsioonilises kastmes ka Tartu vaimuisa Erkki Hyva, aga kas ja kuna ta Naissooga liitus, seda ma kahjuks enam ei näinud. Käisin enne järgmisi esinejaid, keda ma tingimata nägema pidin, veel pannkooke söömas. Muuseas, Kilingi-Nõmmes on mugav: saja meetri raadiuses on vajalikud poed ja söögikohad olemas.
Juni Järvi oli Schillingu nael. Taevalikud popmeloodiad ühe trubaduuri esituses kutsusid rahva hetkega laululava alla. Kõik vaatasid põhimõtteliselt suu lahti. Üks noormees kuulutas mulle hämmeldusega: "Kas sa saad aru, see on munadega mees!?" "Munadega mees", kordas ta veel, kui ma vilistasin. Järvi esineb üksinda. Lugude taustad tulevad kas fonolt või saadab ta end akustilisel kitarril. Juni salvestab DIY-põhimõttel, mängides enamiku instrumente ise sisse. Peale kolme tegutsemisaastat konkreetse projekti kallal sünnib minu meelest juba päris võrratu muusika - lihtsad ja siirad indiballaadid. Schillingul prožektorivalgusesse tulnud inimesed said kontserdi lõpuks ka oma tantsud tehtud. Hiljem Juni Järviga kõneledes ütles tüüp, et tuleb võib-olla isegi Eestisse tagasi. Janno Zõbin plaanivat mingisugust väiksemat kontserti Juuksuris Järvi Balti turnee käigus. Ma sain Junilt ka kaks plaati. Värskeim on tema debüütalbum "Wherever Thou Art", mis peaks paari nädala jooksul Rootsis ilmuma.
Järvi imelisele soolosooritusele järgnes Galaktlan Grupi laiv. Juba ootasin, et algaks analooghelide space-rocki maagia. Mõtlesin, et see rahustab publiku tasapikku maha. Absoluutne tipp oleks olnud ju joobunud rahvale ette sööta mingisugune tantsu-estraadi-huinja, aga võta näpust, Kilingi-Nõmme karjus ja vilistas Taavi Laatsiti (Galaktlan) kontsertbändi tagasi. Papid-mammid, emad-isad lastega – kõik said veel tõsisest muusikast osa, enne kui festival kohalikku seltsimajja ümber kolis. Minul oli aeg kosutavaks kohviks inimtühjas külalistemajas. Rinnus valitses vaid heameel, et Kilingi-Nõmmel on nüüdsest ka oma muusikafestival ja seda just ilusa muusika festivali – Schillingu - näol.
Allan Vainola - Indie
Goodnight Monsters - 20 Fingers 20 Toes
Juni Järvi - If We Just Want To
Juni Järvi - Falling Down Like Snow
Galaktlan Grupp - Kindral Midi (live @ Pärnu, 02.07.2005)
www.rampade.org/festival.htm
|
Ansambel Under Marié avaldab debüütsingli "What What?"
