Animal Collective live
 Animal Collective, Pia Fraus. Pirita Lillepaviljon, 4. juuli.Soe päev, meri ja bussiaknast sisse karjuv mudahais. Vajutan jala asfaldile, lunastan pileti ja juba sammun murul, Lillepaviljoni siseõuel. Ma ei looda mitte midagi. Paar tundi varem mõtlesin, et kui üldse midagi asjalikku kirja panna võiks, piisaks napisõnalisest repliigist "Oli Animal Collective'i kontsert" ja kõik. Kes olid kohal ja vetrusid tihedas rahvasummas, teavad, mis laval juhtus. Kes nüüd ei olnud, ei lase end absoluutselt heidutada, sest suvelusti orgasm saabus kindlasti õllekultuuri suurpidustusel. Vahtisin aknast merd ja viimast kaduvat päikesekiirgust (milline õudus see on!). Rein Fuks vaatas ka. Ja Kärt Ojavee vaatas. Eve Komp laulis, vahepeal koos Reinuga. Pia Fraus ei ole vanainimeste ansambel, ega ju? Aga miks nad siis nii tuimad on? Sellele küsimusele on palju vastuseid ja üks õigem ütleks kindlasti, et Pia Fraus ei ole tülp saksa pensionäride kokkutulek. Ega olegi. Nende musa kõlas kuidagi erksamalt ja huvitavamalt. Võimalik, et Pia Fraus on väikese Euroopa turnee tõttu omale pügalaid professionaalsema helikäsitluse skaalal juurde trenninud. Nagu džäss (müra), aga meloodiline. Pillide häälestamisest kasvas välja esimene lugu. „Tere” ja siis teine. Vahepeal ütleb Fuks veel iseloomulikult ja tundub, et ennastunustavalt "järgmine lugu". Mõistagi kõlasid viimase plaadi "Nature Heart Software" rajad, kuigi esitlusele tuli ka vanemaid. Mul oli eelarvamus, et Pia Frausi laiv saab olema kui kivi, mis vette visatakse ning millest edasi areneb tohutu laine juba Animal Collective'i üdini kirglikus keemias. Aga nii see teps mitte ei olnud. Pia Frausi kontsert oli uhke. Minu jaoks uudne. Tõeliste barjääride ja massiivide tekkimiseks keerasid kitarrid ühiselt võimude poole. Rein Fuks mängis nagu dirigent. Ma loodan, et Pia suurepärased kaotsiminekud mürasse olid sama vähe improviseeritud kui Animali lavamäng. Veelkord, uhke. Niiviisi ei ole "Eesti" meie bändinimede ees enam vabanduseks vaid tähendusega. Pärast Pia Frausi oli Animal Collective'i kontsert. Me peame rohkem elavat muusikat kuulamas käima, sest ikka veel leidub pioneere. Kui sageli ma tabasin ennast mõttelt, kas see üldse ongi muusika, mis tollel õhtul sündis. Väikesest peale harjutatakse inimest ju standarditega, aga Animali kontserdiks ei saa olla valmis. Ma pean veel nende plaate läbi kuulama, veel. Uute kohtumisteni! www.myspace.com/piafraus www.myspace.com/animalcollectivetheband |
09 Juuli 2006 @ 10:21
0 comments
Lime
0 comments:
Postitage kommentaar
