 Meet The Mixeril on uus lehekülg. Eriti vahva on artikkel, mis püüab selgitada, mis vahe on klubis ja raadios mängimisel: DJ-le ning produtsendile - mida peaksid teadma enne esinemist? Jaanuarikuu MTM Edetabeli salvestust saab kuulata siit.
|
 Reedel 27 sai Von Krahlis näha Eliiti, mille koosseis on suhteliselt muutuv. Seekord olid ühise nime alla laval Vaiko Eplik kitarril, Jaan Pehk kitarril, Jarek Kasar klahvpillidel ning veel keegi trummidel. Laiv oli valju ja uje. Kui Chalice, kes nagu Eplikki olevat viimasel ajal tegelenud vanade süntide kogumisega, ei kiljunud kõrgemaid noote, siis tegi seda Orelipoiss. Meeldejäävaimad olid teosed "Eerik Morna võim siin ei kehti!", "Me oleme debiilikud", "Meile meeldib lärm". Õnnestus kuulata ka "Masterplan"lugu Chalice'i viimaselt plaadilt Eliidi esituses. Plaadimuusikat mängisid Siim Nestor ja Saaremets (kes natuke ka trumme tagus). Kõlasid mõningad tuttavad lood. Andrevskit mul kuulda ei õnnestunud. Poole laivi peal sai kell palju ning juba keerasingi sammud kodu poole.
|
 Rakvere plaadifirma Lejal Genes'i alt on ilmunud igasugust muusikat, aga sellist küll mitte. Üllatus, aga nende 24. reliis on The Rimestonesi "Holy Nights EP". Ansambel sündis 2004. aastal. Praegune koosseis on järgmine: Jan Holtsmann - vokaal/kitarr, Rein Pärn - bass, Siim Liivlaid - trummid, Ago Visk - klahvid/akordion, Indrek Soomre - kitarr. Muusikaline siht leitud, juhindutakse nüüd nende ütlusest "meie vanaisa on rokk, meie ema on jazz, meie vend on brittpopp" ning liigutakse nupopi suunas. Välismaine saund.The Rimestones - Love Power The Rimestones - Beauty Of The World The Rimestones - Try http://www.lejalgenes.ee/rimestones/ |
 Pilv on pehmemuusikaansambel, mõneti sarnane ansambliga Cloudspeak, mille koosseisu moodustavad samuti tüdruk - sõnad/laul ja poiss - helid. Tüdruku nimi on Kristina Pilv (õpib veel Kunstiakadeemias), poisi nimi Indrek Pilv (on sama asutuse juba lõpetanud). Elektroonilised taustad on lihtsad, aga kenad. Lugu "Tulen jälle" meenutas mulle veidi TiskoTowni Rüki pala "Salted Water". Nende muusikat võib vahel juhtuda kuulama R2 sagedustel, kuhu nad oma demosid saadavad. Kuna neil veebilehte hetkel ei ole, siis rohkem infot pole teada.
|
 Eelmine aasta hämmastas Eesti muusikaringkondi loominguline kollektiiv, mil nimeks Kreatiivmootor. Eile õnnestus mul kohtuda ühega neist ekstsentrilistest tüüpidest – Roometiga. Kaks albumit, üks esimene ("Kreatiivmootor") ja teine teine ("Kreatiivmootor II"), rohkem erinevaid stiilielemente kui hetkel pähe tuleb. Muusikariistad? Väidetavalt ei oma nad mingeid varasemaid kogemusi, st. ei oska pille (arvuti, kitarrid, suu) selle traditsioonilises tähenduses käsitleda. Loomingulisusest aga esialgu küll puudu ei tule. See on suisa nakatav. Mõned lood nagu "Kaubanduslikud teadaanded" on mul juba nädal aega peas kummitanud, aga mitte ainult. Pead vaikselt jõnksutades võtsin kätte lõngajupi ja teadmata vähimatki kudumitest hakkasin tasapisi heegeldama. Tsirka 10cm tuli seda nööri. Kahju, et mul Tallinnas vana basskitarri, mida ma muidugi päris mängida ei mõista, kaasas ei olnud. Aga mis me nüüd sellest, uurime parem lähemalt toda müstilist kreatiivsust sünnitavat mootorit. Oskamatus vabastab, ka vastutustundest ning nii tundub, et kõik keerleb iseteadvalt pöördesse hoolimata mingisugustestki reeglitest, mis õppind muusikuid loometööl pärsivad. Mootor puhvib, plärtsub ja müriseb ("Sõnu pole mind") naturaalkeemilisel (akustilised instrumendid ja vokaal on juhtmeid pidi viidud kokku elektroonilisse keskkonda) taktil ning valmib saund, mis otsustab ise kuhupoole liikuda. Ma ei taha öelda, et juhid puuduksid, vatupidi – juhtidel pole valmismõeldud kaarti, siht võetakse tunde järgi. Tekib spontaanne helikeel, mis on kas deep ja intellektuaalne või hoopis ajulage, debiilne ja lihtsalt lollnaljakas primitiivne väljapurse. Sõnad on vahel nii jaburad, et sealt võib pea ükskõik mida välja lugeda. Kui ajab naerma, siis on naljakas, kui ei, siis on lugu natuke sügavam ("Sügaval"). Mõni on kohe kole terav ning käsib kuulamiseks sisse võtta valveseisaku ("Ärkamine") ja hakkab sihtmärgil kõrvu teritama (loe: puhastama). Tegelikult tekitab taoline püstihullus ("Helikopter") loomuliku kaitsereaktsiooni ning sunnib stoppi vajutama. Mittenõrganärvlistel ja kogenud eksperimentaatoritel on aga võimalus omamoodi elamuseks, kui olla valmis ning avatud „teistsuguseks” helimikstuurvõnkeks, sest detailide ehk instrumentidega ei ole see masin koonerdanud. Kohati on pealetükkiv, ahistav, vaimu lõikav ja lõhestav ruineeriv saund, teinekord vahva, hoogne ja energeetiline absurdrokk ("Keedan spagette"), vahel rahulik ja otsiv ("Pillerkaar", "Taevasinel"). Enamasti on aga kõik vabastavalt (ennem väsitavalt) pinges. Kui need ei ole elektroonilised krudinad ja võnked taustadel, mis indikaatorlambid punaseks ajavad, siis Kreatiivmootori hullud verbaaleksersaisid ("Irratsionaalne") ja iroonilised tekstid ("Kaubanduslikud teadaanded", "Autopede"). Nüüd, kus ansamblisse on tekkinud uusi liikmeid (Drifter Invisible, trummid. Ei saa mainimata jätta, et plekktaldrikud ja bassipedaal oleks teinekord oluliseks lisandiks olnud.) ning täiendust on edaspidigi oodata, võib vaid ette kujutada, mis saama hakkab. Tundub, et kütust on ning selle kontsentratsioon vaid tihenemas. Arvatavasti muutub pillimäng ajapikku vilunumaks ning elektronmootori võnkesagedus (k)reaktiivsemaks. Huh, jään põnevusega täiendatud mudelit ootama, nii uue plaadi kui laivkava näol. www.zone.ee/kreatiivmootor |
 Täna, sel ekstreemkülmal ajal, kui enamik soovib kodus radiaatorite ligidal istuda, tuletaksin meelde, mis leiab aset näiteks kinomajas. Ebaregulaarne sariüritus SPETS VÄRK! alustab sellel aastal uuesti. Näitamisele tuleb Tallinfilmi muusikaline mängufilm Slaager 1982. aastast. Stsenarist Teet Kallas, režissöör Peeter Urbla, operaator Ago Ruus, kunstnik Rein Tammik, helilooja Rein Rannap. Osades sellised tuntumad ja tundmatumad nimed nagu Els Himma, Martin Veinmann, Ain Lutsepp, Galina Abdrahmanova, Alice Talvik, Jüri Järvet jun, Peeter Lilje. Tähelepanu tuleks suunata ka filmis üles astuvatele ansamblitele: “Magnetic Band” ja Gunnar Graps, “Muusik-Seif” ja Tõnis Mägi, “Rock Hotel”, “Kontor”, “Doktor Friedrich” ja Joel Steinfeldt, “Kuldne Trio” ja Anne Veski Diskogrupp “Eurütmia” Tiina Eltsi juhendusel.Sisukokkuvõte: Estraadilaulja Katrin Pruun, kes osaleb vabariiklikus lauluvõistluses, taipab äkki, et noorte lauljate ja ansamblite kõrval on tema juba vana (nii loomingulises mõttes kui ealiselt – ta on 36 aastane!). Karjäär läheneb lõpule, kuid laulmine on tema kutsumus. Vaatamata heasoovlikele nõuannetele ja aastaid temaga koos edu jaganud ansambli “Kookos” nõudmistele, otsustab lauljanna jätkata võitlust lavakuulsuse eest... Kõik see toimub täna 20. jaanuaril kell pool seitse õhtul Kinomajas. |
 Eile sain Matsilt Rootsist ühe plaadi. Mats Bergman on tegelasi pisiplaadifirma But is it Art? kaadrist, kes vastas minu pärimisele The Sorayas EP kohta, mis neil juba augustis 2005 ilmavalgust nägi, et .. "it's a smashing one". Tõepoolest. Ma juhtusin seda ansamblit kuskilt kuulama ning mõtlesin, et uuriks järele, sest minule on nad tegelikult uus nimi.The Sorayas moodustus 2000. aastal Gothenbergis, kui Anna Forsberg leidis kohalike plaadipoodide kaudu kaks liiget juurde. Seega The Sorayasi moodustavad kolm tüdrukut Soraya Mirgalou (drummidel), Annika Forsberg (gitarr ja laul) ning Hanna Maurin (bassil). Nende looming on kaasahaarav kiire, mõnusalt kiimleva vokaaliga lärmav samas meloodiline kidrapop, mille kandvaks jõuks tundub olevat selline teismeliste äng ja energia. Nelja looga Hours to Days nimeline EP on But is it Art leibeli teine reliis (peaks vist teisi ka uurima), sisaldab endas lisaks nimiloole, mis Rootsi Student Radio Chartis oli detsmebris teisel positsioonil, veel kolme pala Easy Tune, Tomorrow ja How it Begins. Easy Tune videot saab vaadata siin. The Sorayas - Easy Tune www.thesorayas.com www.butisitart.org |
 See oli pisut enne Raadio 2 aastahiti gaalakontserti, kui A-Rühm andis R2-s intervjuu. Kogu teema oli ühes võetud mitte niisama. Nimelt astus A-Rühm järgmisel päeval üles aastahiti kontserdil esitades seal lisaks vanadele klassikutele ka uut materjali. Raadiosse oli kaasa toodud ka nende uus singel „Emm Pee 3 (karju kaasa)”, mis peaks reklaamima nende 10. märtsil ilmuvat järjekorras teist albumit.Varemgi on neilt tüüpidelt plaati lubatud, isegi nimi oli juba olemas (Leegion), aga see idee on kuhugi unustatud. Nüüd siis väidetavalt tulemas uus plaat, mille suhtes mina olen küll veidi skeptiline. Peale „Laulmata jäänud laulude” pole A-Rühm teinud praktiliselt midagi nii suurt ja uhket, kui seda oli nende debüütplaat. Jah, nad on ilmutanud mõningaid lugusid Volüümi kogumikel, teinud koostööd soomlastega, aga tegelik loominguline panus on vist suunatud tüüpide teistesse projektidesse. DJ Critikal on saanud hakkama plaadifirmaga, antakse välja Volüümi nimelist kohaliku räpi kogumikalbumeid, lisaks sellele on Critikal teinud oma instrumentaalplaadi „Chapter One ehk teine maitse” ja produtseerinud Cool D, kes kahe viimase aasta jooksul andis välja kaks kauamängivat „Seenioride vabakava”, ja „Tütar üksi kodus”. 2004. aastal kutsuti mees isegi Urmas Oti saatesse intervjuud andma ehk siis kommenteerima Aasta meesartisti auhinda, mille osaliseks ta sai. Ning Kose Kaarel üllitas maagilise viisikuga Memoriaalansambli teise plaadi. Hoopis teine tükk on muidugi Toe Tag, kes tõstis Eesti räpis uuele tasemele oma legendaarseks kuulutatud ja legendaarseks ka saanud albumiga.. „Legendaarne”. Kui märkida nüüd midagi, mis ei ole märkimisväärne, siis kõige suurem läbikukkumine oli lugu Leegion (loodan, et nad varasemat teist albumit sellisena tegelikult ei plaaninud), kus juba vanad mehed tegid stiilis #?)(%”/=)%&¤@£€{ loo, mida oli raadiost lihtsalt piinlik kuulata. Ning ega „65” paremat muljet nende uuest tulemisest ja praegusest suutlikusest koos tööd teha ei jätnud. Kui ma kuulsin esmakordselt lugu Emm Pee 3, kus nagu pealkirjast võib järeldada, räägitakse midagi muusika allalaadimisest, autorite saamatajäänud tuludest ja siis natuke sellest, et „kui hästi sa tead peast neid sõnu meie uue plaadi pealt”. Taust on Critikali poolt, ei midagi röögatavat, sõnum on noh, nagu keegi teadmatu kuskil kommenteeris, et „ma ei saanudki nüüd aru, kas see oli Toe Tag või Cool D. Teistele kindalsti meeldib – tore pop lugu ju. Mina aga ei saa aru sellest, et kas tõesti on tänane Eesti elukvaliteet niivõrd parem eilsest, et kodumaa gängtsa karmikoore hiphopparid eesotsas Cool D-ga räpivad äkitselt Internetist, veebibeebidest ja mp3-dest. Kui popmuusikat teha, siis ma saan aru jah, et on vaja püsida edetabelite tipus (mitte datanetis vaid hitimüügitabelites). Aga muidu, muidu saatke jätkuvalt postkaarte kuni marke jätkub ning unustage see msnis istumine. Igav. Täna (17. jaanuaril) peaks leidma aset pressikonverents, kus A-Rühm kuulutab välja ja paneb paika reeglid nende uue singli remiksimise võistluseks. Kõik noored artistid, laadige alla nüüd A-Rühma vokaal ja editige, sämplige seda ning tehke loole oma taust. Võitja versioon läheb märtsi algul ilmuvale plaadile. Alati, kui A-Rühmalt midagi uut on ilmunud, kipun ma meenutama nende vanu lugusid, mille sõnad siiani meelest ei taha minna. Aga sellest, miks see plaat hea oli, ei hakka ma hetkel teps mitte minevikku vaatama. Ühte tahaks küll: teha selgeks neile, kes senini pole viitsinud või lihtsalt pole aru saanud, mis vahe on ansamblitel A-Rühm ja Toe Tag. 90-ndatel pani Kose Kaarel kokku A-Rühma, mille liikmeiks said Cool D, DJ Critikal, Kose ise ja G-Enka (Toe Tag) ja Rewo (Toe Tag). Viimane neist on praeguseks A-Rühmast lahkunud (vähem noori naisi = sitemad lood?). Toe Tagi aga moodustab muusikalisest poolest DJ Critikali ametivend Paul Oja ning põhiliselt lüürika eest seisvad G-Enka ja Rewo. Nemad tegid oma Kuhnja hardkoor räppi juba keskkooli ajal, siis kui A-Rühma veel ei eksisteerinud. Huh, ootame siis uue albumi ära, ehk sealt võib midagi veel tulla, kuigi kahtlen. Pigem tuletaks meelde, et ka Toe Tag plaanib/s järgmist täispikka plaati. A-Rühm - Emm Pee 3 (karju kaasa) (acapella) |
 Kuna ma pole vahepeal praktiliselt midagi tarka teinud, siis mõtlesin, et kirjutan Pia Frausi plaadiesitlusest, mis leidis aset 22. detsembril Motel Paradise nimelises rõivapoes. Läinud aasta detsember tõi Eesti muusikasse nii mõndagi põnevat, sealhulgas ka ilusa indirokk (ilusa nii sisult kui vormilt) vinüülplaadi "Chromatic Nights" EP.Üritus ise oli tasuta, algas mõnusalt varakult / kell 9 PM. Plaadimuusikat ma ei pannud tähele, aga lavaheintele astus esimesena Henrik Esse kaasas kitarr ja hulk Bad Appelsi tuntud lugusid nagu I Love My Tambuorine ja Body Like A 70s Pornstar. Henrik Esse nagu Bad Appelsile kombeks oli ühekorraga tagasihoidlik ja julge. Kõlasid kergelt ropud ja õrnalt armsad kantripalad. Peale seda juhatas härra Praks sisse järgmise esineja: üllatusjõuluvana, kes mängis elektrilisel kitarril paar lugu, saateks läbi valge võltshabeme kostuv laul. Ning seejarel võis lavale tulla juba Pia Fraus, või Pia Claus nagu nad endid sel õhtul nimetasid. Pia andis lühikese kontserdi, juhtfiguur Fuks tuletas umbes nii kümme korda meelde, et plaati saab esitluselt odavalt ning hiljem peab selle eest juba 500 raha valja käima, kui üldse seda eriti limiteeritud koguses üllitist veel saada on. Esitati mõningaid varasemaid ja vanemaid lugusid sekka uutele. Uudisena veel niipalju, et Pia Frausil pidi olema uue plaadi materjal juba linti võetud. Seega selle aasta alguses on neilt uut plaati oodata. Seda arvatavasti juba Seksoundi kaubamärgi alt. Ja nüüd siis plaadist ka natuke. Chromatic Nights ilmus Kohvirecordsi alt. Plaat sisaldab lisaks nimiloole ka remiksversioone artistidelt nagu Bill Wells, Mondii ja kohalikud Pastacas ja Barbariz. Minule läks kõige enam korda šotlase Bill Wellsi remiks, kes on produtseerinud ka Pastelsi muusikat. Wells on võtnud Pia Frausi naisvokaali (Eve Komp) ja teinud originaalloost eriti ilusa bossa. Minu jaoks oli selline variant taiesti ootamatu, ent positiivne üllatus. Lisaks Chromatic Nights loole, mille tarvis vändati ka kostüümide ja süzeega video (mida võis esitlusel näha), on plaadile pandud ka teine Pia Frausi pala: "You Know There Are People Living In The Country". Mõlemad lood pärinevadki tegelikult nende peatselt ilmuvalt kauamängivalt. Seega tuleb Pia Frausist juttu veel ka edaspidi, seniks aga: Pia Fraus - Chromatic Nights (Original 12" Version) www.piafraus.com |
