Jazzotheque's: Märts 2006

Diletantide Avangard / Metamorfiin

Von Krahl, 30. märts.

Ma ei oska vist mitte midagi öelda. Neljapäev oli ning esinesid ainult huvitavad bändid. Opium Flirt on kuum sõna, tõepoolest. Nad meeldivad ka mulle ning mingil täiesti ebaloogilisel põhjusel, kui OF pille üles seadis, võtsin oma umbes lõõrid ning jalutasin minema. Soojenduseks mänginud HRR ning tantsulist performance'it teinud Vootele oli päris nauditav. Vootele istus pappkastis ning läbi valjuhääldi võis kuulda: "Ema, vaata ma olen telekas.." Hiljem tantsiskles ja breikis ta trikkos mööda praktiliselt tühja Krahli baari lavaesist (Kell oli veel vähe). HRR mängis intrumentaalrokki. Rumour Is News on kiirelt ja kihvtilt mängiv, mõnes loos peaaegu et räppivgi instrumentaalbänd. Aga mida ma veel jõudsin ära vaadata oli Les Diamants. Hannele on hull ja saatanlik ning poisid kalgid. Siukse rämeda mürgli all ei kannata parem publik niisama hämmelduses imetleda, ikka laamendama peab. Oli ka viisakaid puusanõksutajaid.

Ülejäänud muljeid võite lugeda Radarist.
Ühe toreda lingi pakun ka (Microlipsi vahendusel):

HRR - 14. nov 2005, lugu 3

31 Märts 2006 @ 14:21 4 comments

Lime

Ajukaja "Think It Over"

Digitaalne netimuusikatööstus tungib peale. Inglise singlimüügi edetabelis oodatakse pretsedenti - esimest korda ajaloos võib esimese koha saada lugu, mida pole plaadil välja antudki. Aus olla, siis ei lähe korda, milline kangelane esimeseks ostetakse või tõmmatakse. Teemasse läheb asi sedavõrd, et hiljuti ilmus Juno võrgupoodi Rakvere plaadifirma Lejal Genesi muusika ja seda digitaalsel kujul. Ajukaja (Raul Saaremets) on samuti singel-väljaande "Think It Over" Junosse üles lükanud. Lisaks soolotööle on Raul veel Umblu nime all (sinna kuulub ka andekas Sten Gun) remiksinud One Deck & Populari "Innerspace"i. Plaat ilmus Black Country Route leibeli alt möödunud kuul ning nii nagu peale Peeli lahkumist on seegi üllitis kuulsale raadiomehele pühendatud. Arvatavasti ilmub John Peelile mõeldes plaate veel aastaid. Kõigil tantsumuusika huvilistel soovitan aga osta kodumaist kraami..

DIGU 001:
Ajukaja - Think It Over
Ajukaja - Think It Over 2006

BCR 006:
One Deck & Popular - Innerspace (Umblu mix)

www.umblu.com/ajukaja

29 Märts 2006 @ 15:23 3 comments

Lime

Madhouse makes love to Seksound

Kaks albumit, kolm ansamblit: uus Pia Fraus, ametlikult punkti panev Dreamphish ning debüteeriv Honey Power. Von Krahl, 24. märts.

Madhouse, ma igaks juhuks mainin, ei ole hausipidu. Madhouse on tantsulise indimuusika sariüritus, kus pea alati ka mõni huvitav live-kooslus esineb. Seekord oli pidu eriline, sest Pia Fraus, kes kunagi nooremana enne Dreamphishi lavale läks, tegi seda ka nüüd – Dreamphish andis ajaloolise kontserdi, mis peaks kuulutama nende ametliku tegevuse lõppu. See tähendab, et enam kontserte ei tule ja foto, kus Marju Taukar ulatab Rein Fuksile „Happiness Happens” 1995-2005 kogumiku, maksab saja aasta pärast vähemalt 100 krooni. Sümboolselt anti teatepulk üle, kümnendi pärast oma juubelikontserdil peab seda loodetavasti meeles ka Honey Power.

Kui Seksoundi esikpunt, koosseisus Eve Komp, Kärt Ojavee, Reijo Tagapere, Tõnis Kenkmaa, Margus Voolpriit ja Rein Fuks, lavale tuli, et Pia Frausi värsket „Nature Heart Software” ketast tutvustada, oli platsis ka legend Bauman ise. Vanamees seadis sissejuhatuseks mõned lennukamad laused nagu tema etikett ette näeb ning nii võis elava muusika pool alata.

Pia Fraus on oma tagasihoidlikkuses väga ilus bänd. Uus plaat „Loodus. Süda. Tarkvara” on astunud vapra sammu ja keeranud üldisele indijoovastusele ning tantsuiharusele pehmelt selja. Pia Fraus on läinud veel tundlikumaks, kurvameelsemaks, õrnemaks. Ääreladel justkui üksi jalutades juletakse uhke ükskõiksusega olla vaba ning mängida südamelähedaselt ning varjundirohkelt. Plaadilt leiab metalselt blinkivaid ja kammivaid kitarre, vahvaid lood(t)uslikke krudinaid, ilusaid sündimeloodiaid ja monotoonselt, vaid paaril heliastmel uimlevat laulu. Mürabossa „Nature Heart Software” on üdini orgaaniline ning mis tantsimisse puutub, siis põuepugev emotsionaalsus töötab ju alati. See, kuidas keegi end puudutatuna näitab on juba individuaalne. Ühtegi lugu ma eraldi esile tõsta ei saa, sest käesolev album on justkui raamat, millest lehtede väljarebimine ei vii tõele lähemale. Omad lemmikhetked mul muidugi on, aga väärt plaadi puhul tuleb need jätta kuulajale avastada. 17. mail ilmub „Nature Heart Software” ka Jaapanis Vinyl Junkie alt (Pial ongi välismaal suurem kuulajaskond kui kodumaal) kolme remiksiga (Fleckfumie, Galaktlan, Cloudspeak) bändi ühe esimese salvestusega „Bla” aastast 1999 ja muidugi vinüül-EP nimiloo „Chromatic Nights” koloriidse videoga.

Peale Pia Frausi soojendavat esitust oli kord klassikuks saanud Dreamphishi käes. Dreamphish on Marju Taukar (vokaal), Arpo Vatsel (kitarr), Jan Kaus (bass), Andres Soosaar (kitarr, klahvid) ja Margus Voolpriit (trummid). Tänati kohal olnud sõpru ja abilisi läbi aegade: neid esimesena toetanud Sulo, Holger Loodus Dallasest, Paavo Eensalu ja Kadi Uibo Cloudspeak’ist, Rein Fuksi, kelle pealekäimisel kogumikplaat teoks sai ning ka Lauri Liivakut Tartu stuudiost. Kadi mäletab oma esimest armsat bändi: „Sattusin 95. aastal ühel päeval koos veel mõnede inimestega Jan Kausi koju. Toa seinad olid tal ühtlaselt raamatutega kaetud, ta lemmik mööbliese on ilmselt raamaturiiul. Laual oli uhke Junost, teate küll seda toredat sünti. Janil oli seal mingi kidra ka ja ta esitas meile sellel oma suurepäraseid kompositsioone, mille Arpo, Marju ja mina heaks kiitsime ja... mingil hetkel panime bändile nime ka – Dreamphish.”

Marju ja Kadi laulsid koos ka mõned lood. Sealhulgas kogumikplaadi nimipala „Happiness Happens”, mida muide plaadil ei olegi. Dreampishi võrdlemisi pikal ent lühikesena näival esinemisel mängis taustal ka nende videode retrospektiiv. Näiteks „7 vapra” jaoks salvestatud lugu, mis kunagi eetrisse ei pääsenud, kuna see lihtsalt ei vastanud standarditele. Marju oli väga elav – justkui väike laps oma sünnipäeval tähelepanu keskpunktis. Piltnikke oli mitmeid, keegi filmis, vilistati, uluti, plaatidele jagati autogramme, korra trambiti rõdul isegi jalgu. Enne fännidele mõeldud kringlit tegi Dreamphish „Bolshie Boy” 97. aastal ilmunud „Carlic Icecream” kassetilt. See poolteiseminutiline lustakas punktükk lõpetas Dreamphishi kontserdi. Ma usun, et nad tegelikult esinevad kuskil veel. Nii head asja lihtsalt ei või riiulile panna. Aitähh.

Peale kaht staarbändi tuli lavale uus Tartu indirokipunt, esmakordselt Tallinnas – Honey Power, kes praegu Seksoundis oma esimest materjali salvestab. Nende debüütplaat ilmub selle aasta 1. septembril. Hone Power mängib koosseisus: Inga, Kikas, Indrek, trummidel Ans. Anduri kitarrist Madis, kes ka Pia Frausi uuel albumil kahes loos trombooni ning trompetit mängib. Honey Poweri laulupoisil läks muidugi kitarr katki - esimestel livedel ikka juhtub – Rein Fuks aitas tubli bossina kohe välja ja pakkus oma hindamatu rohelise pilli asenduseks. Honey Poweri esimene singel "Corsica" jõuab täna raadiotesse. Kui Seksoundi peol nad muusikaliselt veel ei üllatanud, siis tulevikus kindlasti.

Pia Fraus - Mooie Island samanimeliselt EP-lt
Dreamphish - Morning Philosophy
Dreamphish - 16 Laps To Go

www.myspace.com/piafraus
www.myspace.com/dreamphish
www.myspace.com/powerhoney

27 Märts 2006 @ 10:58 3 comments

Lime

Kalvik "Kalvikkaanid"

Sellest ei olegi väga palju aega möödas, kui nägi ilmavalgust houseduo Farout „The Helmet” (Lejal Genes, 2004). Eestis just väga sageli ei juhtu, et keegi saab sellise musa puhul valmis ka albumiga. Üksikuid lugusid nii siin kui sealpool piiri aga antakse välja küll. „The Helmetilt” piinas mind väga pikka aega „Pretensioon”, mis on ilgelt vastik, sest säärast asja tihti ei juhtu, et ma pean ostma plaadi, mis tegelikult ju mulle mingit kuulamisnaudingut ei paku. Olgu, õige pisut siiski. Aga nüüd on Farouti üks liikmeist meisterdanud sooloplaadi ning selle Internetti üles pannud. Meeldivuse ja mittemeeldivuse üle võib otsustada praktiliselt muidu.

Kalvik on Rakvere tekhousi produtsent, kelle album „Kalvikkaanid” on omas tehnožanris üpris erk, vähemalt Eesti skenel. Kõik need sämplitud popsud ja klikid, industriaalsed saagimised ning tugevalt pekslev biit kombineeruvad päris hästi hüpnotiseerivaks terviklaksuks. Hoogu ja mõõtmeid jätkub tervelt üheksa loo jagu.

Lisaks Kalviku albumile on ka Farouti teine pool Geminice ilmutanud oma sooloplaadi „Progress” ning välja on antud ka Oluline singel "Flowwa".

Kõiki neid reliise on digitaalselt võimalik osta ka ühendkuningriigi netipoest Juno.

Kalvik feat. Laura - Otsingud Jätkuvad
Kalvik - LNTE
Kalvik - Tehas

24 Märts 2006 @ 13:42 3 comments

Lime

Eesti Muusikaauhinnad 2006

Eile õhtul toimus midagi enneolematut, mitte muusikakarikate suhtes. Karikad kui Eesti Muusikaauhinnnad (EMA) olid meil ka enne olemas. Täpsemalt juba aastast 1998, aga üritust, mis vastaks loomeinimeste pingutusele ja oleks nende panuse vääriline, praktiliselt puudus.

Läigelt on meeles eelmise aasta sündmus klubis Parlament, kus kaks SkyPlussi paksnägu jõlkusid kaamera ees kamp teismelisi kaugemal kädistamas. Jube, kui elutöö eest tuleb muusik auhinda üle võtma papptaldrikutest poodiumile ning nokkmütsides joped ja teksad vahivad ümberringi „kes see selline on”. Teleülekandes kaob heli ning kerkib küsimus, miks seda pilti veel näidatakse. Kas piinlik ei ole ainult sülti keeta?

Õnneks leidub inimesi, kellel on novaatorlikum nägemus ning kes kohustuse võttes suudavad ka südamega selle välja mängida. Eesti Fonogrammitootjate Ühingu esitatud nominentidele korraldasid sel aastal galaõhtu Kultuurikaptenid: Kasar Jarek, Mäeots Ain ja Pakk Rein. Mõistagi pidi, kui nüüd kujundlikuks minna, auhindade jagamine kolima kõrtsist ballisaali, teades kapteneid – Tartusse Vanemuise kontserdimajja.

Õhtujuhtideks olid muusikalilavadelt Saksamaalt korraks naasnud Koit Toome ning USA meelelahutuskeskusest pausitama tulnud värske feministlik pool Aigi Vahing. Algul veidi punnitatud ning kohmakana tundunud naljad ja miimika töötasid peale sissejuhatust juba päris hästi. Läbivaks niidiks esimestest auhinnakategooriatest viimaseni oli (Eesti) ajalugu: aastad 1906, 1936, 1968, 1980, 1992 ning 2106. Igale perioodile vastav kostüümivahetus õhtujuhtidelt, ette ja taha tegi lühikesi liikumisi spetsiaalne tantsuline kollektiiv Õhmovid (Hea Muusika Vaimud). Auhindu üleandma saabunud tuntud tegelased (teiste hulgas M. Juur, T. Mägi, M. Sander, Navitrolla, Heidy Purga, Merle Jääger) vestlesid põgusalt Koidu ning Aigega, paljud suutsid ka mõne erksa killu visata. Vahelõikudena serveeritud teleklipid, lavakujundus (hiigelkitarrist catwalk), kutsete peale kohale tulnud saalitäis muusikaelu tegelasi ja nii edasi. Nimekiri võiks veel jätkuda. Üritus oli lihtsalt niivõrd värske, pisut humoorikas ja säravgi, et lihtsalt rõõm on kui majandusnumbreist väljenduv elukvaliteedi tõus paistab nüüd silma ka EMA-de jagamiselt.

Aga alati, kui kõik juba peaaegu sujub, tuleb keegi ja suudab tiiki prantsatada. Ma ei ole veel auhindadeni jõudnud. Sellega polegi väga kiiret, piisaks ju loo lõpus mainida, et noh Tanel Padar & The Sun võttis viis karikat kõigist nominatsioonidest, milles ta oli nimetatud ning siis ülejäänud said ka midagi. Ahjaa, Tartust ligidalt tulla, tagasihoidlik Liisi Koikson, kes nii suureks on juba sirgunud, sai omanimelise plaadi tõttu ka kaks karikapoolist. Aga muidu võib EMA 2006 kirjutada rahumeeli ajaloo annaalidesse kui Tanel Padari ja The Sun’i aasta. Ma olen või ei ole irooniline, kuid žüriid, ennekõike siiski muusikuid, tuleb ikkagi austada. Padar on uus tulija, pole kahtlustki.

Dice - Aasta Elektroonikaartist - üllatus
Metsatöll - Aasta Metal/Punkartist - loogiline
Liisi Koikson - Aasta Jazz/Bluesartist - jazz?
ERSO & NYYD Ensemble, Helena Tulve „Sula”(kujundaja Tuuli Aule) - Aasta Albumikujundus - Muda/2005 on huvitav
Cool D - Aasta artistim mees - teist korda järjest
Liisi Koikson - Aasta Naisartist - müügieduna küll
Chalice - Aasta Hiphop/R’n’B Artist - vähemalt midagigi sai
Masa „Toe Tag – Pankrot” - Aasta Muusikavideo - Hansapank - loogiline
Tanel Padar & The Sun - Aasta Uus Tulija - for real?
Tanel Padar & The Sun - Aasta Ansambel – Sun > Padar?
Tanel Padar & The Sun - Aasta Rockartist - õige
Slide-Fifty - Aasta Artist internetihäältuse põhjal - teismelistel on msn ja püsiühendus
Tanel Padar & The Sun "Kuu on päike" (sõnad Aapo Ilves) - Aasta Hittlugu - Raadio 2 Aasta Hitt
Tanel Padar & The Sun - Aasta Album - Greatest Hits!!
Jäääär - Aasta Etno/Folkartist - juubilarid
ERSO & NYYD Ensemble - Aasta Klassikaalbum - kaks karikat
Marju Marynel Kuut – Elutöö auhind - ei taha autasu, töö alles algab

Kui muusikaauhindu jagati ning selle valdkonna esindajaid oli suurem jagu kohale tulnutest, siis tehti ka väiksemaid lavalisi esinemisi. Originaalitsemata Kultuurikaptenid ei saa ning nii olid valitud kollektiivid järgmised: Metsatöll ja Siiri Sisask (kes kahjuks haiguse tõttu puudus), Chalice ja Mäx, Padar-Sun ja Tallinna Poistekoor acapella, Uno Loop ja Noorkuu = Täiskuu, Vaiko Eplik-Orelipoiss koos Saku Rocki tantsutüdrukutega. Laivis pisut kahvatud Ninjad esinesid päris lõpus.

Lisaks ajaloolisele Tanel Padari tulemisele võib meedia järelkajana lahata ka ürituse eestipärast sisu: rahvarõivas tuljak-tants põimituna koduvägivalla ehk ägeda lavastatud andmisega laval, Skype-hääletusele saadetud vidoklipp amelevatest joodikutest ning pärliks kroonib üritust Orelipoisi siiras laul „Tore on oodata sittudes rongi”. Ameerikalik suurejoonelisus ja maarahva loomupärased kombed on edukalt ristatud. 2006. aasta EMA tõstis lati tükk maad kõrgemale. Eesmärgiks saab vaid olla tuleval kevadel jälle möödunud korrad seljatada. Sedasama soovin ka nominentidele ning võitjatele. Tallinna uus plaadivabrik ootab.

20 Märts 2006 @ 10:59 0 comments

Lime

Les Diamants "Fortune Fools"

Plaat algab 15-sekise grandioosse sissejuhatusega loos „Anna kõik oma teemandid siia, või ma fak-kurat lasen sul pea otsast”. Kui oled juhtumisi Little Johny Jewel, siis arvesta, et pead hüvasti jätma ka kuldse kella ja kingadega – kõik, mis on liiga pilkupüüdev ja glamuurne, omandatakse.

„Gimme All Your Diamonds”, plaadi avapala, tutvustab teemandeid (Les Diamants) kui kriminaalset ja tuusa luksusejanulist punti. Nad ei ole James Bondi paroodia, nad on etemad kui Bond ise.

Tavapärase garage-rock kvarteti taha peitub neli avangardlikku eesti noort (rõhutan Eesti, sest hoolimata minu kohmakast tõlkest, kõlavad nad tegelikult kõike muud kui eestlaslikult): Honolulu Vocalvulcano (Hannele Turu, vokaal), La Bambassadeur (Sven Oeselg, bass), Le Martian Ramonale (Mart Niineste, kitarr), Les Beat des Amorales (Oliver Koit, trummid). Les Diamantsi trumbiks võib kõhklemata nimetada Honolulu Vocalvulcanot, kes esmasel kuulamisel kohe tähelepanu äratab. Hannele vokaal lendab ja lõikab karge vahedusega nii nagu kiirendusega ettemängitud rallisimulaator, kus auto seisab justkui paigal ning ruum keerab ja paindub vuhisedes mööda. Bänd ise ongi võrdlemisi staatiline, relvad välja ning ümberringi läheb mürgliks ilma pikema hoiatuseta. Bass ja kitarr vajutavad toorelt ja raskelt. Instrumendid teevad oma töö.

Teine lugu „Boob” on kõikidele meesorganismidele, kes laivi ajal lava ees arutult igasse ilmakaarde jäsemeid loobivad. „Boys are wild, runnin’ around, got no brain, what are you sa-sayin’..

„Hello Mr. Spencer” - Jon Spenceri auks on nüüd ka lugu tehtud.

„NY (New York has got ma love)” ja „Beat With Beat” on tantsulisemad. Viimane neist närve kruttivate riffidega. Teemandite kohta on Saaremets kunagi öelnud, et lõpuks ometi võiks üks Eesti bänd ka kuulsaks saada, selleks peaksid nad aga New Yorki kolima.

Rütmikas „New Favourite Song”, kus rõvedalt domineerib viisijupp „lal-lal-lalala, lal-lal-lalala”, võiks olla ajendatut peavoolu hitimaatriksist (lihtsad ja meeldejäävad sõnad). Lõbujanuline, jätkuvalt haiglane, filtreeritud kitarrid.

„Ugly Machines Revenge Upon Beau Monde” - lehvikuga tank, mis teeb haiget.

„Smash Hit 2001” on „Fortune Fools” hitt. Kõik on üle kavaldatud ja paljaks röövitud, nüüd võib rahahunnikus kirele järele anda ja seksida.

„Raw Blues”. Ka see lugu on seksist. Sugudevahelised erinevused, tüdrukute jahtimine ja flirt.

„High Pressure” on massiivne lõpulugu. Kõige pikem tükk, 5,3 min.

Ootamatu lüke oli, et plaadile ei läinud lugu „Zero Zero Zero” – deemandite esimene hittpala, mis demoplaadil „Obnoxious” (2004) ilmudes kõlas eriti žefilt. Siiski, „ZeroZeroZero” anti pool aastat enne käesoleva plaadi tulekut välja Seksoundi kogumikul „Kohalik ja kohatu” ning nii ongi tõenäoliselt parem, sest bestofiks on veel vara.

Les Diamantsi debüütalbumil, mida esialgu plaaniti EP-na teha, on poole tunni jagu materjali (lindistatud kolme päevaga Forwards Studios), ühtekokku 10 nõelapistet. Tähendab, et niisama vahtimiseks pole ruumi jäetud - tants ja trall lõppeb siis, kui isu on kustutatud. Tegelikult tuleks muidugi uuesti play’le vajutada, aga ma soovitan minna ja kaeda teemandeid elavast peast. Kalleim outfit ja aksessuaarid jätke koju.

Les Diamants - Gimme All Your Diamonds

Alljärgnev klipp on bändiproovist päev enne albumi esmaesitlust, osaline ja nigela kvaliteediga kassettsalvestus raadiost. Teemandeid küsitleb Madis Ligema, R2 noor reporter.

Les Diamants bändiproov (Raadio 2, 28.12.2005)

www.lesdiamants.net
www.rsrecords.net

16 Märts 2006 @ 15:04 1 comments

Lime

Lippajad live

Laupäeval 11. märtsi õhtul toimus Jazzklubi kohvikus teatris NO99 Lippajate kontsert.

Kohvik ise on nii pisike, et seal oleks paras ehk keskmist klassiõhtut läbi viia. Ruumilisest piirangust, punasest valgustusest ning tasaselt kostvast taustmuusikast summeerus hubane lavaalune, kus võis võtta sooja joogi ning maha istuda. Kõige keskmes tagumise seinani ulatuvas augus ootasid valmisseatud instrumendid kohe-kohe saabuvaid muusikuid.

"Lippajad on Tarvo Kaspar Toome poolt 2001. aastal loodud muusikaline kollektiiv, kes tegeleb nüüdisaegse instrumentaalmuusika loomise ja esitamisega, mille iseloomustamiseks sobiks, parema termini puududes, võib-olla kõige paremini nimetus postfusion. Eesmärgiks pole seatud mingi kindla muusikaliigi viljelemist, pigem vastupidi - Lippajad kasutavad kõike, mis tundub hetkel vajalik ja sulatamist väärt. Bändi nimi on pärit Clifford D. Simaki klassikaks saanud fantastilisest jutukogust "Linn". ..."Kui konverterisse pandi inimene ja vajutati lülitile, muutus inimene Lippajaks. Ta lahkus masinast ja kõndis teiste silma alt minema, kadudes planeedi udusesse atmosfääri"..."

Lippajate koosseis on aja jooksul muutunud. Selleks õhtuks tulid kokku järgnevad tegelased, kes kõik on vähem või rohkem kohalikul areenil tuntud nimed:

Kalle Klein - puhkpillid (Eriti Kurva Muusika Ansambel, Phlox, Too Saxy, Hitty-Bitty jt)
Margo Pajula - löökpillid (Zahir, Phlox)
Rivo Laasi - basspill (Tunnetusüksus jt)
Tanel Paliale - elektriklahvpillid (Kismabande, Galaktlan Grupp)
Tarvo Kaspar Toome - elektriklahvpillid ja elektrikeelpill (Megan Quartet, Mesi jt)

Esimene tund, mis Lippajad laval veetsid, möödus pealiskaudsuse tähe all. See ongi kohvikute viga, et inimesed tulevad nädalat kokku võtma, mõnd tuttavat nägema või niisama, kas siis harjumusest või uudishimust. Bänd oleks justkui igav õppejõud, akssessuaar, mis saateks mängib ja mida saab auditooriumisse vaatama tulla samal ajal kaaslasega lobisedes. Vähesed leidsid põhjust ka mõne muusiku elavama seti peale aplodeerida. Võib-olla oli asi kohas, et kaugemalt on ebamugav jälgida ning kindlasti oli end lähemasse sfääri pressinud ka tõsisemaid muusikasõpru, ent see on ikkagi veidi fustreeriv, kui ümberringi käib elav keskustelu. Kohvikust muud oodata ei saakski, mina aga oleks eelistanud väikest kontsertruumi ilma baari ja suitsetamiseta nagu oli näiteks Galaktlan Grupi laiv mullu oktoobris Kunstihoones. Õnneks kõrvalistel eesmärkidel tulnud inimesed kadusid vaheajal ja teise poole alguses, mil asi just huvitavaks läkski.

Kui esimene kontsertpool oli traditsioonipärasem, kuskil eikusagil vinduv džääsi- ja rokivaheline helilõng, siis nüüd kruttis vunki juurde kuri vokooderdatud vokaal(!). Just just, Lippajad, tuntud kui instrumentaalansambel, kasutas sel õhtul ka sõnalist esitust. Sven Kuntu Eriti Kurva Muusika Ansamblist lausus pühaliku vihaga: „Mina tahan Marabellasse.. et toodaks punane lilleke mulle... Mul on peas kaks nää-ru. Parem näär ja vasak..” Ja nii edasi - elektrooniline psühhoos tugevate live instrumentidest kõrvalnähtudega.

Vahelduvas gruuvsinusoidis teine pool lõppes. Lippajad aplodeeriti tagasi, et esitada veel midagi. Nagu lillelistes pükstes Tarvo Kaspar kuulutas: „...ei me ei mängi teile mingit džäzziklassikat, teeme midagi lambist, nii kuidas tuleb,” ning süütas sigareti...

Lippajad - Lippajad (ULM 0.2, 2001)
Lippajad - Lippajad (Live Tarbekunstimuuseumi õuel Tallinnas, 2001)
Lippajad - Tee peal (Live Tarbekunstimuuseumi õuel Tallinnas, 2001)

kaspar.imelaps.ee/lippajad

13 Märts 2006 @ 12:18 0 comments

Lime

Allen Clapp ja The Orange Peels

Allen Clapp on lugude kirjutaja ja produtsent Californiast. Ta alustas garaažibändidega keskkooli ajal 80ndate lõpus. 90ndate alguses võttis aga teise suuna, õhulisema ja popima saundi poole, salvestades muusikat üksi odava mikrofoni ja neljarealise magnetofoniga. Kui tal õnnestus üks lugu singlina välja anda, võttis Bus Stop nõuks väljastada Allen Clappi sooloplaat. Nii ilmuski 94. aastal „One Hundred Percent Chance of Rain”, kus Allen mängib peaaegu kõik insrumendid ise lisaks vokaalidele: meloodiline lo-fi popp-plaat, mille avalooks sai „Why Sting is Such an Idiot”.

90ndate keskel tulid keskkooliaegsed sõbrad uuesti kokku. Nii sündis Allen Clapp & His Orchestra koosseisus tema naine Jill Pries ning trummar Bob Vickers ja kitarrist Larry Winther, et mängida lugusid Alleni sooloalbumilt. Hiljem muudeti nimi ära, kuna neid pakuti tihtilugu tol ajal populaarsete swingbändide pähe. Poole aastase vaidluse ning otsingu tulemusena sündis nimi The Orange Peels, millele keegi otseselt vastu ei seisnud.

Clapp töötab päeval lehetoimetajana, naine Pries kooliõpetajana, et end kulukas Californias ära elatada.

Orange Peels’il on senimaani ilmunud kolm albumit, iga järgmine ületab eelmist. 2005. aasta suvel ilmus Parasoli alt „Circling The Sun” (avalugu „Something in You”), mis mulle tol ajal eriti meeldis: päikseline, soe, positiivne ja kirgas indipopp. Ühtlasi julgen soovitada Allen Clappi viimast sooloalbumit „Available Light” (March Records, 2002), mis Alleni multiinstrumentalisti käe all on lihsalt hämmastavalt välja kukkunud. Lemmikuid hitte on tollelt plaadilt paariminutiline „Solstice (Song for David)”, mille algussekundeid kasutab Coca-Cola ühes oma telereklaamis.

Allen Clapp - Whenever We're Together
The Orange Peels - What's it Like (Mary Jo) (seniavaldamata So Far sessioonilt)

Peale sellist kuulamist tahaks ju, et päike tõuseks hommikuti veel kõrgemalt, lumi ja külm voolaks teeperve mööda minema ning jälle saaks tenniseid kanda. Kevadet.

Lõpetan jutu peategelast tsiteerides: "Glad to know we have listeners in Estonia!"

www.theorangepeels.com
www.allenclapp.com

10 Märts 2006 @ 11:04 0 comments

Lime

Kognito

Teeme algust popprubriigiga - Kognito.

See oli eelmise aasta suvel, kui mulle kirjutas Ott Ojamets Pärnu noorteansamblist Kognito. Põhjus oli üsna lithne. Kognitol oli just ilmunud teine lugu ning nad soovisid end promoda ja palusid väikest artiklit või uudist Estospekti, mida ma tol ajal veel pisut uuendasin. Neil noormeestel tundus tahtmist ja tähelepanuiha olevat rohkem kui küll ning mina muidugi aitasin neid nõuga, kuidas võisin.

Kognito on järjekordne popprokk ansambel, ainukese vahega, et nemad ei tee muusikat inglise keeles, ega laula kui rokkjaroll nende elu on. Loominguline sügavus tuleneb enamasti Juhan Viidingu luuleridadest. Nad on arenenud, viimase aja tegemistega ei ole mina kursis, ka ei ole nede uuelt veebilehelt värskemat materjali võimalik kuulata. Küll aga tõestab nende tublidust fakt, et Kognito on Noortebänd 2006 eelvoorust valitud 8 parema hulka finaali (17. märts klubis Hollywood). Noortebändide konkursilt on ju impulssi juurde saanud ansamblid nagu Slide-Fifty, Ursula ja Mild.

Lugu, mis on R2 edetabelis figureerinud juba 14 nädala jagu ning seda enamjaolt esirinnas:

Kognito - Tuhandeis tubadeis

www.kognito.ee

09 Märts 2006 @ 13:19 1 comments

Lime

SPETS VÄRK! - Muusikaline videofilm "Pingul keel"

Homsel reedeõhtul kell 18:30 on võimalik Kinomajas leida täiesti taskukohast meelelahutust. Nimelt tuleb esitlusele järjekordne film haruldaste pärlite seast ehk siis SPETS VÄRK!

1987. aastast pärinev Tallinfilmi toodetud muusikaline linateos “Pingul keel” esitleb tolleaegseid vabariigi parimaid soliste ja ansambleid. Samas on see ka Eesti kerget muusikat kirjutavate heliloojate loomingu ja sõnameistrite loovtegevuse jäädvustus.

Esinevad: Anne Veski ja ansambel “Nemo”, Ivo Linna ja ansambel “Rock Hotel”, Tõnis Mägi ja ansambel “Ultima Thule”, Marju Länik ja ansambel “Kontakt”, Silvi Vrait ja “Gunnar Grapsi Grupp”, Karl Madis ja ansambel “Karavan”, Kare Kauks ja ansambel “Mahavok”, Urmas Alender ja ansambel “Ruja”, Aivar Mäe ja ansambel “Vitamiin”, Thea Paluoja ja ansambel “Proov 563”.

Mis võiks olla veel sobivam: hiljutine Anne Veski juubel ja kullafondi plaadi ilmumine, Gunnar Grapsi mälestuskivi heaks toimunud kontsert, Vitamiini kolmekettalise kogumiku väljastamine.

Lisainfo: www.kinoliit.ee

@ 12:30 0 comments

Lime

Def Räädu

Viimasel riigi sünnipäeval juhtus kogu selle poliitilise kemmergu ümber ka üht-teist rõõmustavat. Def Räädu pidas 7. sünnipäeva.

1999. aastast on kahe Rakvere produtsendi poolt sündinud päris oluline osa eesti underground elektroonilisest tantsumuusikast. House, dub, triphop, nujazz, rnb, hiphop jne. Eriti tore on muidugi see, et Lejal Genes on sünnipäevaks andnud kõikidele võimaluse alla laadida vanemaid plaate, mis tol ajal väikestes kogustes CDR-il ilmusid. Legendaarne plaat, mida mul rõõm on omada, Def Räädu debüütalbum „Cafe Liquid Deluxe”, sisaldab väidetavalt esimest eestikeelset house pala "Limiitideta action Mõmmi baaris". Kuigi Def Räädu on duo koosseisus Remi Prual (Gee) ja Arian Levin (Deep Possah), kasutan mina seda kui sünonüümi kogu Rakvere Def Räädu Massive’i jaoks. Mäletan, kui 2000+ aastate alguses jõudis üks J.O.C. (Päär Pärenson) lugu esimest korda raadiomeesteni. See oli R2 õhtuse vööndi saatejuhtide jaoks omamoodi sensatsioon, sest selline vokaal kui J.O.C.-l on siinmail ainulaadne ning, mis veelgi uskumatum, pärines Rakverest. Mul oli juhust näha Def Räädu tseremooniameistreid esimest korda Battle of The Year 2002 balti eelvoorus, kus lisaks J.O.C.-le ja Stupid F’ile jämmis laval ka nende livemuusikute punt. Keegi kandis Kukerpillide sümboolikat, seega ei saa pead anda, kes nad täpselt olid. Stupid F (Andri Prual) meenutas tol ajal kangesti noort Cool D-d: rullis nokkmüts, eriti hoogsad pätiräpi sõnumid.

Def Räädu („Def” on teadupärast hea ning „Räädu” peaks tähendama midagi sellist, mida mõnes piirkonnas kutsutakse kui „lõng”.) muusika on praeguseks eriti tugevalt kohalikul kaardil ning muutunud erinevate koostööde läbi ka rahvusvahelisele kuulajaskonnale kättesaadavaks. Meenub Antonio Ocasio poolt New Yorgis välja antud „Eesti” 12 ning Saksamaal ilmunud riddim album, kuid miks mitte ka Muda 2005 promoplaat, kus Lejal Genes kahe looga esindatud oli.

Rakvere soundi mängitakse tihti Raadio 2 saates Meet The Mixer, mille üks saatejuhtidest on MC J.O.C.

Toon siin ära ühe varajastest Linnadžungli freestyle’idest (aastast 2001), kus kõlab vist esimest korda J.O.C. slogan „.. kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi ja kui suud ei tehta lahti, siis sõnad ei kõlagi..” Eelmisel aastal tehti Stupid F’ga lugu ümber ning see ilmus Stupid F & Hash albumil „Koodeks RLV” pealkirja all „Potensiaalsed karjaloomad”.

Def Räädu - Freestyle
Def Räädu feat. J.O.C. - Mis värk on? (Video)
Stupid F & Hash R2 Live (14.07.2005, Real Media formaadis)

Def Räädu live esinemisi saab üle kuulata sellel aadressil, "Mixtapes / Live Recordings" sektsioonis.

www.lejalgenes.ee/defraadu

01 Märts 2006 @ 17:23 0 comments

Lime

Jazzotheque's on põhiliselt Eesti muusikast kirjutav veebimämik. Demod, lingid muusikale, kriitika - kirjutage - lime ät jazzotheque.org

Niisma lihtsalt.

Eelmised artiklid:

Veel lugemist:

Üritused:

Arhiiv: