Vaiko Eplik ja Eliit "1" esitluspidu
 Vaiko Eplik ja Eliit, The Choice, plaatidega Vijai Maheshwari ja residendid Siim Nestor ning Raul Saaremets. Madhouse, Von Krahl, 29. aprill.Vaiko Eplik on Eesti parimaks bändiks nimetanud Kreatiivmootorit, aga on ju üldteada fakt, et tegelikult kuulub parima bändi tiitel Eliidile. Nende coolile ja pretensioonitule enesekriitikale kodumaisel areenil vastast ei leidu. Rühmitus, kuhu kuuluvad erinevad andekad loomeinimesed, mõtleb oma lood soundcheck'is välja ning kõigist neist sünnivad momentaalselt ka hitid. Kompleksivaba muusika, millest on tegelikult mõttetu kirjutada. Mingi kriitika ei suuda mõjutada seda, mis tuleb välja õhmovite soosingu võitnud persoonide seest. Eile toimus Von Krahli baaris järjekordne Eliidi live. Rahvast oli ikka igasugust, Tiskotownist hiphop.ee tüüpideni. Vaiko oli kohale kutsunud oma sõbrad plaadilt: Evelin Pang, Aapo Ilves, Taavi Tammearu. Eliidis mängisid seekord Sten Sheripov kitarril, Raul Saaremets trummidel ja Alar Pikorainen bassil. Vaikol oli punane sünt ja akustiline kitarr. See oli viimase aja parim kontserdi algus. Pill tegi särtsu ja kõik ei kukkunud nii libedalt välja kui härra Eplik plaaninud oli, aga see ongi live. Tähendab, enne lavale minekut läks peale üks eriti mõnus lugu, mis oli nagu Sõnajalad ja ei olnud ka. Rahvas hakkas nüüd alles päriselt liigutama, enam ei pidanud ootama! Vaiko istus oma toolile ning tantsis kaasa. Lugu, mis kõigile elu andis, oli Sõnajalgade ja Eliidi ühispala, mis ootab teiste veel salajaste Eliidi salvestistega oma aega. Kui ma plaadi tracklisti nägin, muutusin kõhklevaks. „Samalajalveeall” oli kuulatud pähe juba möödunud suvel, see ilmus Bonaquariumi plaadil. „Seks on lahe”, milles laulab Statuse trummar Taavi, sündis ja ilmus Tank’i petunõksu tõttu NPNK plaadil. „Pedajas” mängiti demona hitiks raadioshow’s „Nestor ja Morna”. „Kosk” ilmus natuke varem Jääääre juubeliplaadil tribuutkettal. Chalice’i kirjutatud „Masterplan” oli tuttav eelmiselt Eliidi kontserdilt, vähemalt pealkirja poolest. Ning raadios oli mõned korrad juba kõlanud ka lõpulugu „Pidu saab otsa”. Pool materjali pääses varem meeli sondeerima ja nii esimestel kuulamistel seda päris efekti ei tulnud. Kontsert, mida kunagi enam ei tehta, sest sooloplaadil „1” mängis Vaiko kõik instrumendid sisse ise oma vanemate elutoas, oli liiga lühike ja hea. Selliseid ei ilmu kunagi DVD-na - tehakse hoopis mingeid lavastatud asju kuskil lossides või muid õudukaid lauluväljakult.. Lood olid muidugi hoopis teised kui plaadil, kontserdil kiskus asi laiali, hulluks põnevaks füüsiliseks. Publik sai Eliidiks ja Eliit publikuks. Enamik lugusid läks eriti hoogu lõpuminutil, kui sünt manipuleeris enda peremehega (põlvili maas, millised krimassid!). Täielik kosmos ja hullumaja. Vaiko oskab ju laulda ka veel.  Plaat on orkestraalne („Lühidalt supernoovadest”, „Meteoor”), veidi nukker („Pihtas/põhjas”), ballaadlik („Taevad”, „Nopime ettekujutuse vilju parananoiapuult”), tehno („Tantsumuusika”) räpp („Pidu saab otsa”), sürr („Õhmovid”), aga üldises plaanis erk ja põnev popalbum. Ökokujundusest masterdamiseni DIY-põhimõttel sündinud kohustuslik kuulamisvara igale eale. Esimesel korral ei saanudki nagu midagi, aga mida rohkem „1” jälle ja jälle üle kuulata, seda rohkem see plaat ennast avab. Peale laivi eriti - kõik albumieelsed kuulamised ei loe enam, „1” töötab tervikuna.Ja ma olen jälle fänn, mida ei juhtu eriti. Ma ei viitsi tavaliselt, ega jõuagi mingi muusika fänn pikka aega olla, aga vat, paned kõrvaklapid pähe ja kananahk tuleb ihule. Nii emotsionaalne plaat on. Ja tegelikult ei kujuta ma ettegi, mis sealt kanalist veel tuleb, kui Eliidis saavad kokku jälle erinevad geeniused. Luks tunne on. „Terveee-esimene klass läheb metsa suusatama.” Ruum sai otsa, muidu tahtsin veel kirjutada Lauri Tikerpe bändist The Choise, mis Pärnus 90-ndatel sündis ja eelmine aasta uuesti tegutsema hakkas. Potensiaalikas indiepop. The Choice esines soojendusartistina ning karta on, et nad niisama uusi lugusid pole kirjutanud, küll keegi nende muusika üles korjab ja avaldab. Mina isiklikult loodan neid suvel kuskil veel kohata. Allolev Eliidi lugu pärineb eelmiselt Madhouse ürituselt, millega ma tervitan kõiki kuivikutest eesti keele filolooge, kes väidavad (Koera näitel), et ropendada oskab igaüks. Ega ikka ei oska küll. Miks muidu on säärane väljend üldse kasutusel. Ning lõpetuseks ka terve mõistuse valem: Vaiko Epliku album „1” ja Eliidi Vibratisooni 7-looline sessioon „Maailma loomine” järjepanu läbi kuulata on meeliülendav teraapia. Eliit - Me oleme debiilikud (Madhouse live) The Choice - Screen Indiscreet |
30 Aprill 2006 @ 21:01
1 comments
Lime
Ehk olete kuulnud: "Olen reidipede ma, meeldib tsikke lantida.." Nii laulab Bedwetters ironiseerides 
Titebändi Icecream vanem õde, Vanilla Ninjade sabassörkija ja nunnumeetris lõdvalt Nexust skooriv tütarastekollektiiv. See on eikeegi muu kui sakslaste uus hype Tartust - Dynamint.