s
blog.jazzotheque.org
Florenzo Almondo ja Six Sick Chicks
Sissejuhatuseks metafooriline tiitel "INDIest band(its) in de wor'd", tõlgendage siis seda lauset kuidas tahate: Eesti indi, indim Eesti bänd, bandiidid, kogu maailmas.. Põhisüüdlane on Florenzo Almondo, Tallinna noormees, kes viljeleb vabal ajal oma punkmaailmas mingisugust heli(eksperimentaal)kunsti.

Mul on plaadimängijas "best of" stiilis kogumik Florenzo Almondo "1996-2006". Seega umbes 10 aastat tagasi sai Florenzo esimese arvuti, millel jooksis primitiivne heliprogramm Soundclub DOS versioon. "Soundclub on mu lemmik siiamaani. Kuulasin kunagi sõbra juures Modern Ethnic’u kassetti ja küsisin, et kuidas sellist muusikat tehakse (elektroonilise muusika kohapealt olin siis üsna võhik, kuulasin rohkem punki, rokki ja metalit) ja ta ütles, et arvuti ja hiirega. Ma ütlesin ‚ohhoo!?’ ja plaanisin endale ka arvuti muretseda. Samal ajal hakkasin ise ka süvendatult elektroonilist mussi kuulama: raadiosaade ‚Vibratsioon’, dnb, house, jne.," kommenteerib Florenzo. Aastate jooksul valminud lugude ampluaa hõlmabki sellist katsetavat muusikat ämbientsemast tehnost ja hausist kuni päris hullude noise-gäbber hekseldamisteni. Sooloprojektidest valmis Florenzol hiljuti huumori valguses tehtud Headless Rebel Rooster'i 12-looline album "Beautiful Monster", kus ta plõnnib väikest akustilist kitarri ning häälisteb kettaga telefoni mikrofoni. Eriti lo-fi müra.

2003. aastal liitus Florenzo asnambliga Hipide Kohvik, kuhu allesjäänud liikmed Paul Together (Tõnis) ja Hassel Davidoff (Sander) kutsusid ta trumme mängima. Päris trummikomplekti ei eksisteerinud, kuigi hiljem saadi mingid jäänused, siis neid eriti ei kasutatudki. Florenzo panus osutus arvuti ja muude instrumentidega tulemusrikkamaks ja basstrummi nad laenasid kellelegi jalkamatši jaoks(!?).

Ja siis tulid proovid. Florenzo jutustab: "Esimene proov oli Sassi ühikatoas. Tõnn bassis, Sass mängis kitarri ja mina kolkisin patja ja ahjuplaati riidepuudest tehtud pulkadega. Aga meie jaoks kõlas see piisavalt profilt. Läksime peale lühikest krampi täielikut ühte teemasse sisse. Täiesti ootamatu omamoodi harmoonia hoolimata kesisest mängukogemusest."

Hipide Kohvik oli põhimõtteliselt varajane Six Sick Chicks. Nime vahetati põhjendamatult sageli: Hipide Kohvik, Velositi Ättäks, Veriste Trussikute Printsess, Veriste Hipide Trussikute Kohvik, The Tuhksuhkurs, Teh Suhktuhkurs, Pink Powder, Ogaõun ja nüüd Six Sick Chicks. Kuigi ka muusika muutus iga prooviga, jämmiga tegelikult, sest naljalt pole Six Sick Chicks ühtegi lugu teist korda teinud. Koos musitseeritakse osaliselt Tartus, vahel Tallinnas Florenzo juures.

Kunagi oli Tartu kunstikooli mingisugusel üritusel laululava all ka üks live. Tüübid nimetasid end täis peaga Veriste Trussikute Printsessiks ning kuna ühtegi lugu neil selgeks polnud õpitud jäi see esinemine suhteliselt üürikeseks. Koosseisu moodustasid siis Paul Together, Hassel Davidoff, Florenzo Almondo ning ekstra Magnus lastesüntesaatoril "Pille". Ükskord varem käisid Florenzo ja Hassel laululava kaare all akustiliste kitarridega laulmas. Paar inimest oli kuulamas, aga hea saund.

Reaalsed persoonid, kes on Six Sick Chicks’i teinud, kommentaarid on Florenzolt:

Ivo Liidemaa (Florenzo Almondo) - arvuti, kitarr, bass, vokaal, lastesünt "Pille", tekst, suupill, beatbox, dzembe, ahjuplaat, padi, plekkkauss jne.

Sander Roots (Hassel Davidoff ) - vokaal, kitarr, tekst, arvuti, bass, "Pille", dzembe, el. pliit, külmik, kraanikauss jne.

Tõnis Oga (Paul Together) - bass, vokaal, tekst, kitarr, "Pille", suupill

Magnus Kusnets – kitarr, "Pille". "Andekas kidraäss. Koos jämminud meiega paar korda minu köökprooviruumstuudios ja meie ainukesel esinemisel mängis lastesüntesaatorit "Pille". Tegutseb ka muudes mulle tundmata projektides."

Väike Müü – "Noor andekas naistrummar. Mängib mingis Tartu punkbändi(de)s. Tõnn ja Sass kutsusid. Ta oli nõus. Aga ühtegi proovi pole koos olnud. Vähemalt minuga koos mitte."

"Toiffel Paha pidi tulema meile rütmikitarri mängima. Võib-olla koos Sassi ja Tõnniga ta midagi ehk korra tegi ka, Homod Ojas ja veel mingid bändid. Keegi Mart oli veel, kes lubas Tõnni asemel tulla bassi mängima, sest Tõnn meeltesegaduses peale seda, kui tegin ettepaneku mingid lood selgeks õppida, tahtis bändist ära minna. See oli tagantjärele mõeldes mõttetu ettepanek, sest Six Sick Chicks oli, on ja jääb tõenäoliselt ainult bändi liikmete enda lõbuks koosjämmimisebändiks. Ja nii just see bänd oligi hea. Kui just kuskil ei korraldata mingit totaalimpro muusikaüritust, kuhu meid kutsutaks."

Florenzo Almondo - Golden Prison
Florenzo Almondo - Igatsev igavene
Florenzo Almondo - Oodates eilset

Six Sick Chicks - Trekstar
Six Sick Chicks - Köögiämbient
Six Sick Chicks - Housesmadeofsteel
Six Sick Chicks - Paul Together Birthday's Band
Six Sick Chicks - I Will Take Over The Planet No

vonnekurt.blogspot.com (Florenzo blog)
www.zone.ee/t886 (Six Sick Chicks'i kodulehekülg)
Beta Bubble 3
Pidu: Kalm ja Akord, Under Marié, Opium Flirt, Soda Effect, Fuck Yuo I Am A Robot, Stella. Plaatidega Valner Valme, Siim Nestor, Rein Fuks, Maria ja Johanna Ulfsak, DJ Chill ja Dheimz. Kinomaja, 27. mai.

Algus venis. Ma jäin seekord hiljaks, aga ikka ei olnud kinosaalis veel ühtegi bändi. Umbes-täpselt samal ajal kui ma ringi jõudsin vaatama hakata, pressisid end uksevahelt sisse ka kirevates kostüümides naised. Mingi ansambel? Absoluutselt, viiulikast reedab ju. Kuulen helimehi mainivat, et esimene juba hüppas alt ära. Olgu, võib-olla tuleb tšikkide punt kohe lavale. Aga õnneks mitte, sest selleks on veel liiga vara.

Soda Effect Tartust oli esimene. Sain teada kahte asja: miks on vaja palju mediaatoreid varuks hoida ja Soda Effecti eelmisel sügisel ilmunud albumit „Goodbye Fantasy” ma tasuta 125 eeki eest ei soovi. Hommikuks jäi Soda grungest meelde vaid Karlise (laul, kitarr) „Gay Country”t sissejuhatav „ii-haa”. Müra, müra ning liigne kenitlemine. Diskoruumis keerutas samal ajal mehine tantsupaar Röövel Ööbiku „Something Else” noodis.

Järgmiseks artistiks sai tüdrukute powerband Stella. Tõesti rõõmustav, et moodsal ajal viitsitakse veel riietumisega vaeva näha ning laval artistlikult ilus olla. Fotokaamerad sähvisid juba pillide ülesseadmisel, hiljem veelgi enam. Stella on kõikehaarav globaalne diskorokkfantastika, või lihtsalt muusika suure algustähega. Ülejäänud tegid ju pelgalt rokki, aga siin oli nõeluvat kitarri, siunuvat viiulit ja vokaali, sündiklahve, kikkivaid trumme, tamburiini ning programmeeriud biite ja efekte lajatav sämpler. Stellat võiksid mängida moslemi koduperenaised, kes on usuliskultuurilistest kammitsaist vabaks saanud, teinud ümbermaailmareisi ning peatunud revolutsiooniks. Palju funkyt hiphop breikse, haussi, glämmi kiljumist, seksikat kõnetavat vokaali, kõik see segatud mänglevalt rokk-kitarri ja –trummidega ning muidugi viiul, või oli siis laval hoopis üks suur trumm või korraga kaks lauluhäält või kolm.. Palju Stellat oli. Kõigil eranditult (ka blondil trummaril) tikk-kontsad ning nii nihkes kui on erinevate standardsete instrumentidega kokku mängitud heli on tüdrukutebändis ka habe (Tauno kitarril) olemas. Keskmes on kohalik staar Lotte (Kwing-Kungksist).

Stella, olles päris uus nähtus, on siin-seal varem juba mõned laivid teinud ning kuulsust kogunud. Kinomaja oli selleks ajaks puupüsti täis. Paljud vahtisid hämmingus saamata aru, kuhu nad õige sattunud on. Beta Bubble’il nad küll ei olnud. Nad olid Stella kontserdil. Tüdrukud lubasid õige pea lugusid salvestama hakata, nii et uus hype kulmineerub tulevikus albumiga. Muidu pole lihtsalt võimalik!

Stella livel ning peale selle lõppu kiskus betapidu pöördeid tantsuruumis. See oleks nagu Tallinna ainuke õige saun olnud kuhu tulla, sest rahvast oli tippmomentidel niivõrd palju kui ruumiliselt olla sai. Plaatidelt valisid lugusid õed Ulfsakid. Enamasti tunduvad mulle plaadimuusika üritused igavad, aga teinekord valitakse pulti täiesti dj-väliseid tegelasi ning siis on kas lõbus või huvitav. Seekord oli lõbus ja indirahvale pakub igasugune muusika (teatud varieerumisega muidugi) midagi, ka Eesti 90kümnendate Nancy tantsuklassika.

Laval jätkas Opium Flirt, kes minu meelest ei valmista kunagi pettumust. Ja tundub, et lived lähvad järjest paremaks. Publikut oli instrumentaalmuusika ümber peaaegu et tunglemas. See tähendab, et meeldib, ikkagi. Oopiumiga pole Ervini ja Erkki tehtud muusika puhul muidugi midagi pistmist. Kui siis vaid seda, et Opium Flirdi kontserdid tekitavad sõltuvust ja muusikasõltuvus on teatavasi tugevam kui narko oma. Erkki - trummid, flööt ja efektimasin. Ervin võlub kitarriga, valib läptopist valmistehtud loope, vajutab vahelduseks kiiresti sünti jne jne. Parim live-duo Eestis, kes põhimõtteliselt teeb kahekesi postrock-bigbändi. PS. Punasel vaibaribal oli korrektses reas ikka mitumitu efektiplokki.

Opium Flirt oli sunnitud mängima üpris lühikeselt, sest bänd(e) oli veel, ma sain aru. Kell oli kolme ligidal. Ja Under Marié tuli lõpuks lavale. Plaadimuusika tantsumagnetiks oli teisel pool Kinomaja breiksiäss Dheimz, aga Under Marié’le jagus ka publikut. Alustati tuttavate lugudega, uuemate palade seas oli midagi juba päris pungirütmikaga isegi. Ühesõnaga, tantsulisemaks on läinud. UM demoplaadi lood, mis on kõigile huvilistele kindlasti juba pähe kulunud, seisavad ikka veel kavas sees. Aga uue materjali kohta saab vist naapalju lisada, et nad teevad tasapisi albumit. Saundi poolest võiks arvata, et säherdune indipop läheb laiemalt naisrahvale, aga seekord kiskusid esimeses rivis ka vanad mehed. Üldse huvitav, et hommikul vastu nelja on rahval veel nii palju energiat, ka lisalooks.

Kuhu jäid siis Kalm ja Akord ning elektro Fuck Yuo I Am A Robot, kas Plektrumilt ei saanud tervelt tulema? Kaks bändi jäi puudu, muidu oleks saanud hommikul esimese trolliga koju. Peaaegu suurepärane Beta Bubble 3.

www.myspace.com/opiumflirt
www.undermarie.ee
www.zone.ee/sodaeffect

Opium Flirt – Odd Times
Under Marié – Optical Illusion of Safety
Soda Effect – Gay Country (klipp)

www.betamag.ee
www.betamag.ee/betabubble
Cord
Cord on uus paljutõotav rokkpunt Tallinnast.

Põhitegijad Einar (bass) ja Urmas (trummid) harjutasid pillimängu koos keskkooli ajal. Varsti sai selgeks, et bändi kaheliikmelisena pidada pole mõtet ning nii hakati pealinna kolides kirarristi-vokalisti otsima. Einari kursaõe kaudu leidsid nad Freddy, kes tuli, proovis ning sobis bändi imehästi. Freddy oli varem kidramängu ja lauluoskust kasvatanud ning tema tõi Cordi ka muusikalise suunamuutuse. Peale paari proovi tundus siiski, et saundi pool jääb veel veidi napiks. Seetõttu võeti lisakitarriga toeks Olavi.

Cordi esimene live-ülesastumine toimus 25. aprillil Koolibänd 2006 raames staažikal noortefestivalil „Vägivallata Noorus” Kaja Kultuurikeskuses. Kuigi žürii poolt tunnistati esimeseks emakeelne Varuväljapääs, siis minule jättis Cordi esinemine küll kõige siirama mulje. Nad mängisid viimasena ning paistsid olevat üks väheseid tõsiseltvõetavaid kooslusi. Indilik ja süütu Cord valiti koos slidefiftyliku surf-akti Flooky Rookie’ga teise-kolmanda koha vääriliseks. Teine Cordi esinemine oli hiljuti toimunud Solk Muusika Vestivaalil Kose ligidal. Kuigi ilm oli tol ajal kole külm, võttis rahvas neid trummar Urmase sõnul soojalt vastu ning isegi lisalugu karjuti välja.

Cordil on nüüd valmis esimene stuudiodemo „Marble Bar”. Oi! Ja sellest kostub küll lustakat indiet ja briti lendlevat kidrapoppi. Kui ma „Marble Bar”’i esimesi kordi kuulasin, jätsin meelega väljamaa konservid kõrvale ning tasapisi kumas õrna Claire’s Birthday’d. Tagasihoidlik Freddy nimetab Peppersite ja Radioheadi kõrvale Eestist just Vaiko Eplikku, kelle laulumaneer talle meeldib. Ma ei ole kindel, aga kui nad ongi sõpsid, siis mine tea – Vaiko tahtis ju kunagi ka noorte muusikutega Eliiti teha. Kirgas ja ehtsuvine „Marble Bar” salvestati Orbital Voxis Tanel Rooviku abil. Viimane tegi ka loole masteri. Kuulake, mis sünnib pea poole aasta vanuselt ansamblilt, mille liikmete keskmine vanus (kui mitte arvestada vanemat Olavit) on 18,6! Otsimise ja proovimise aeg on ilus, kas pole.

Cord - Marble Bar
Cord - Intervjuu Koolibänd 2006 (WMV video 44,7 MB)
Wrupk Urei live - Juuksuri avamine
Wrupk Urei, plaatidega Manivald Kohuke. Uue baari Juuksur (Vaimu 1, Tallinn) avamine, 19. mai.

Tartu Popi ja Roki Instituudist on päris palju lugeda olnud. Kui paadunud musafriigid ei saa TPRI rääkides mööda Stereolabist ei pääse Wrupk Urei puhul Tartu Popi ja Roki Instituuti mainimata. Wrupk Urei, parafraseerides ürituse infoteksti, mängib veenvalt mahedat smooth-jazzi, gruuvivat funki ning dubimaigulist swing-ponki. Fusion-grupi moodustavad klahvpillidel Kaspar Aus (TPRI, Mooses), kitarrist Siim Randveer (TPRI, Dahling), bassist Lauri Randveer (Mooses), trummar Kalle Kindel (varem ansamblites Bullfrog Brown, Coitus Interruptus), klahvidel, sämpleril Indrek Saarmets ning löökriistadel veel Martin Tamm, kelle lagunenud kvartetist Wrupk Urei moodustuski.

Wrupk Urei kontsertesinemine oli tantsulisem kui ma oskasin loota. Olulist tooni andsid muidugi analoogsüntesaatorid, kuid alguses torkas enim silma funkiv bassijoon. Siimu kidraimpovisatsioonid olid teinekord päris lahutamatult seotud sündi võludega. Psühhedeelsemate käikude vahele mängiti ka üks selgelt eristuv malbe jazzilugu. Elava esituse puhul on minu meelest eriti mõnus kui lugudel puuduvad piirid. Instrumentaalansamblil ei pruugi olla vajadust erinevaid tükke jutuga sisse ja välja juhatada. Nii sünnibki pikk-pikk sulandus.

Mis Wrupk Urei muusika puhul veel ette tuleb on kinopilt. Hästi lihtne oleks end kuulajana paigutada keset kõige ulmelisemat kihutamis-stseeni. Teate küll neid filme, kus pingsast actionist korraks pääsedes puhkab peakangelane võidetud printsessiga. Demoplaadil on palju kasutatud kõnematerjali Eesti filmivaramust, mis koos puhkpillisämplingutega annab Wrupk Urei muusikale erilist retrodžässihõngu. Ajakirja Muusika märtsinumbris kirjutab Margus Kiis, et Kaspar Aus on WU improviseerimist nimetanud ka „jälitusmuusikaks”, vihjates laval toimuvale loo elementhaaval sünergilisele arendamisele kogu grupi koostöös.

Instrumentaalrock on moes. Kunagi rääkis mulle üks muusikakaupmees Radari plaati ulatades, kuidas vanasti võis mõelda, et kes seda lauluta muusikat ikka tahab, aga nüüd ainult instrumentaalplaate küsitaksegi.

Veidi ka uuest õllebaarist Juuksur (õllesortiment tundus minu asjatundmatu pilgu läbi olevat keskmisest suurem). Juuksur asub Tallinna vanalinnas endise pubi Tehas nr. 43 keldris Pika ja Laia täna vahel Vaimu 1. Sisekujundusse puutuvalt, siis keskaegsete kiviseinte vahele on vägistatud sotsialismiaegset ornamentikat: uhked juuksekuivatamise torbikud, mõned vanemad tugitoolid. Mingisugust tervikut muidugi ei olnud, istmedki olid erinevad ning tundus pigem et kogu sisustus on tuttavatelt kokku laenatud. Avaõhtul veel frisööriteenuseid ei pakutud, kuid muusikaline pool oli esindatud küll. Juuksur-lokaali programmi eest on vastutav Janno Zõbin. Iga nädal peaks toimuma midagi rahulikuma muusika vallast. 26. mail on näiteks Allan Vainola soolokontsert. Kavaga saab esialgu tutvuda Rampade Org lehel.

Allolev lugu on näide sellest, mida Wrupk Urei eile laivis mängis.

Wrupk Urei - Untitled
Beatwixt "Radiotechnics vol. 1"
Tiskotown on väike Saaremaa plaadifirma, mis on juba aastaid koondanud enda alla sealset põrandaaluse tantsumuusika skenet. Tiskotown sai laiemalt tuntuks 2004. aastal ilmunud Rüki albumiga "Davenport", millest kirjutati lisaks kohalikule maakonnalehele ka üleriigilistes väljaannetes. Nüüd tuleb jutuks Tiskotowni rariteetne esimene reliis aastast 1999.

"Radiotechnics 1 on tõeline ajalooürik tulevastele teaduritele, kes peale tuumakatastroofi naasevad Eestisse ja soovivad ennekõike teada saada, millist elektroonilist muusikat viljeleti Kuressaare linnas aastatel 1994 - 1999. Just nendest aastatest pärinevad plaadi lood. Kuid ei maksa ennast lasta tüssata plaadil ilutsevatest erinevatest artistinimedest - tegelikuses on kõikide lugude autor üks ja ainus mees, Priit Uustulnd aka Beatwixt. Artistinimede rohkus oli vaid väike PR trikk, et saavutada suuremat mängitavust raadios ja leida laiemat kõlapinda.", kirjutab üks Tiskotowni asjaajajatest Ago Väli plaadifirma kodulehel.

Kui veel faktides sobrada, siis plaadi neljas pala "Out Or What?" oli esimene elektrooniline teos Saaremaalt, mida mängiti 1995. aastal raadios (Raadio 2). Seesama lugu ilmus sama aastanumbri sees ka Wix Recordsi kassettkogumikul "Legends of The Night", millel oli muuhulgas muusikat sellistelt tegijatelt nagu Flexus, Dzheimz või näiteks Lu:k.

Beatwixti "Radiotechnics" jaguneb laias laastus kahte ossa: esimene pool vanakooli house'i ning teises osas käredamat jungle'i madistamist. Mulle meeldib millegipärast hausikraam rohkem - klaveriga avapala "Zaragosa", tehnom "Jazz Mistress". Kogu albumit saab nädala jooksul alla laadida ning täpsemat ülevaadet lugeda Tiskotowni lehel.

Tiskotownilt on varsti oodata uut muusikat ning ka mõnda kordusväljalaset vanematest plaatidest.

Cavalleres - Zaragosa
Cavalleres feat. Azidhead - Jazz Mistress
Bete Noire - Out Or What?
Airace - Back Into History (Beatwixt Remix)

tiskotown.hkv.ee
Candy Mind
Candy Mind on väike neti plaadifirma Rootsimaalt, mille taga seisavad põhitüüpidena Dorothy's Magic Bag (Jens Stääf), Liquid Stranger (Martin Stääf) ja Psilodump (Simon Rahm).

Kuna Candy Mindy'i tegemistes on sõnaõigus ka enamikul artistidest, kes neil infolehel üles loetud on, siis ilmub sealt päris erinevakõlalisi asju. „Meil pole mingisuguseid koosolekuid ning seetõttu võib iga Candy Mindy juhtidest olla sageli üllatunud uute reliiside peale, mis ilmuvad äkitselt, ilma igasuguse hoiatuseta”, kirjeldab olukorda Jens Stääf Dorothy's Magic Bag’ist. Kõigil on omad lemmikteemad ning siiani ongi Candy Mind andnud välja suhteliselt erinevat muusikat 8-bitisest retroelektroonikast trummi-bassini.

Candy Mind’il on tihedad sugulussidemed ka X-dump Collective’iga. Ning keda huvitab rohkem 8-bitine kiibimuusika, lastesüntesaatorid, telekamängud ja muu säärane imelik kraam, siis tuleb külastada veel 8bitpeoples’it.

Elukogenud pedagoog, kes seepidest ja deodorantidest jutu on lõpetanud, lisab omalt poolt: „Kevadel, nii ilusal ajal, kui kosjakontorite töö kasvab kordades, tekib vajadus ka oma lähedasele või sõbrale midagi meenekat kinkida, aga kaltsukatest on tehtud kasiinod ja nii polegi kuskilt taskukohast leida. Kingiidee: klõpsa maiasmokkade muusikasaidile, vali välja kõige ilusam kaanepilt ja prindi välja, too lähimast kauplusest 3-kroonine valge toorik ning kirjuta sinna ka vastava albumi muusika peale. Võid ka mitu ilusamat plaati korraga teha ning ära unusta kingile lisamast pisikest kommituutut. Sõbrale kindlasti meeldib, vähemalt külmaks ei jäta.”

Mul on juba ammu olnud mõte panna väike oma valik candy lugusid ritta. Kvaliteedilt tuli kehvik, nimeks sai Candy Minded, võtke või jätke. Tracklist on järgmine:

01. Girl Boy Moog - Morning Euphoria In Tokyo Subway
02. Dorothy's Magic Bag - Sällsamma Ting
03. 50hertz - Holy Smoker
04. Ninjaspark - Rör Inte Vår Kompis (vs. Yeah Someday)
05. Penny And Ashtray - This Way Up
06. Perky Chap - Stolen Goods
07. Binärpilot - Destroy The Popollution
08. Hectopascal - One Bit Wonder
09. Ninjaspark - Lo-Fi in Outer Space
10. Gisela - This is how it goes (Dorothy's Magic Bag Remix)
11. Liquid Stranger - Trolldeg
12. Girl Boy Moog - Tottenham Court Road (Strawberry Ice Machine)
13. Dorothy's Magic Bag - Say Hello
14. 50hertz - Körv
15. Liquid Stranger - Armada
16. Daniel Andréasson - Syttalör feat. H2
17. Goto80 - Wombatman
18. Little Kid Human - Motrist
19. Hectopascal - Play Doo
20. Daniel Andréasson - Christmaslights And Mixtapes
21. Bruno Ferrari - Tv&Chipsy

Jazzotheque's Candy Minded (62 min, 56MB)
Press Play on Tape (MPEG4 video, 36MB)

www.candymind.com
www.x-dump.com