Jazzotheque's: Juuni 2006

Ära

Progressiivne jazz-rock kvintett Viimsist.

Kunagi tegutsesid sellised ansamblid nagu (Neoon)Kohvik (koosseisus Paul Stokas, Andrus Talvari ning Rain Joona) ja Pretty Wife, kus mängisid Robert Linna, Paul ja Silver. Katsetamise eesmärgil ühineti ning hakati proove tegema. Toimusid mõned koosseisumuutused ja instrumendivahetused. Uue grupi nimeks sai Turbulenz. Aasta pärast naases Tartust Robert, kes tegeles tol ajal elektroonilise muusikaga. Samal ajal 2005. aastal võeti bändi uueks kitarristiks Christopher-Robin Kulbok. Laulja Paul Stokas käis välja mõtte võtta ansamblile nimeks "Ära", ühe Roberti kirjutatud loo järgi. 2006. aasta algul lahkus Ärast erimeelsuste tõttu Silver, uueks klahvimängijaks sai Robert. Nüüdseks poolteist aastat tegutsenud ansambel mängib koosseisus Paul (laul), Robin (kitarr), Rain (bass), Robert (klahvid, vahel trummid) ja Andrus (trummid, vahel klahvid).

Ma käisin mai lõpus Viimsis mingisugusel keskkoolipeol, mis meenutas rahvaarvult pigem klassiõhtut, aga see selleks. Kohalik ansambel Ära andis täispika kontserdi. Džääsine ja kauge, sageli äraolevalt mängitudki progressiivne rock. Hausibiit meenutas Hed Kandi suvekogumikke, trummbassi lõhutud rütmipõhjad meeldivad mulle niikuinii. Laivis uneledes nõksutades vajaks lõpuks rohkem rujalikku (vokaal)energiat ja veelgi sofistikeeritumaid lõikenurki, kuigi kontserdi viimane pala „Lapsed” mõjus tõesti väljapeetult ja erinevaid kõrvalekaldeid segamaks igasuguseid totraid stiilimääratlusi on Ära muusikas küll.

Tundmatu fänn Tartumaalt kirjeldab: "Ära tekitab tundeid kaotatud hetkede kestvusest, aja kulgevast teljest, kaugenemisest selle hõbehalli maailma lävelt kuhugi erksamasse värvide mängu. Ära ise sõnab nii mõndagi - kuhugi teel olles, viibides mõtete piirimail, reaalse ja unistava maailmapildi keerulises suhtes, loov ja eriline - sõna, milles peitumas nii palju lembelisi varjundeid, uskumatult eriline.. nagu on muusika, mida endas kannad."

Ära puhul on rõõmustav suhtumine, et muusikat tehakse iseendale. Võib-olla sellepärast me neist ei olegi varem kuulnud, kuna ühelegi konkursile pole poisid trüginud. Ambitsioonid küll on, aga need on sügavamad kui meelelahutusäris läbilöömine. Ära liikmed peavad lugu väga erinevast muusikast: 70ndate progrest, psühhedeeliast ja funkist kuni moodsate elektrooniliste stiilideni nagu drum’n’bass, house, dubstep, electro jne. Kui neid mõjutusi püütakse koos üheks väljundiks realiseerida, siis seni on tulem minu meelest kuulamist väärt. Hetkel aga seisab Ära teelahkmel – kas minna laiali või teha muudatusi. Siiralt, tehke edasi! Muidu saab valitud nimi tõelisuseks.

Allolevad lood on pärit 28. mail toimunud lastekaitsepäeva ürituselt Suur Päev, kus esines ka ansambel Ära.

Ära - Lapsed
Ära - Pöörane
Ära - Suvi
Ära - Vaikus + Ilusad pimedas

18 Juuni 2006 @ 16:38 3 comments

Lime

Cloudspeak live

Cloudspeak. Deja Vu (Sauna 1, Tallinn), 15. juuni.

Cloudspeak on imeline ansambel, minu jaoks vähemalt. Kuivõrd vähe läheb vaja, et luua niivõrd mõnusat meeleolumuusikat. Duo, mille moodustavad Paavo Eensalu (klahvid, elektroonika, muusika, produktsioon) ja Kadi Uibo (laul, sõnad, muusika). Paavo on varem muusikat teinud nimede all Quite ja Paf ning mänginud kultusbändis Borax klahvpille. Kaks aastat tagasi ilmunud soolomaterjal pealkirjaga "Only Our Cars" 12-tolline (Kohvirecords, 2004) oli suurepärane EP plaat. Paavo on mees, kelle puudutatud muusika mulle lihtsalt sümpatiseerib. Kadi Uibo on ennekõike tuttav ansamblitest Ragatmika ja Dreamphish, kuid tegev ka India traditsioonilist muusikat esitavates gruppides Kirtana Rasa ja Svarat.

Kui nüüd nostalgiliseks minna, siis mäletan siiani 2005. aasta kevadpäeva, kui olin postkontorist saanud plaadi "Kuurort - Music from the land and from near the sea" (Kuurortrecords, 2005). Tegin aknad pärani, istusin põrandale, nõjatusin diivanil ja vahtisin päiksesse. Esimene soe tuli tuppa. Too Kaido Kirikmäe kompileeritud album oleks peaaegu, et parim Eesti kogumikplaat "Tallinn – psühhedeelne linn" (Ulmeplaadid, 2001) kõrval, kuid see on eesti-läti-islandi lugusid koondav, aga siiski fantastiline tervik, mis tihti on mulle kaaslaseks olnud. Kuurorti plaadil ilmus esimene Cloudspeak’i lugu "If My Heart".

Live-kontsert oli tore. Ma ei oskaksi paremat varianti kui Deja Vu ette kujutada. Millegipärast tahab Paavo sümfooniline ambient-elektroonika ja Kadi laul kuulamiseks üksiolemist. Aga peale neljaloolist promoplaati pole midagi rohkemat neilt ilmunud (kui välja arvata Jaapanis ilmunud Pia Frausi "Zodalovers" remiks, üks "Natue Heart Software" lisalugudest). Sestap on väiksearvulise publikuga intiimsed ja suhteliselt harva toimuvad esinemised eriti vahvad. Seekord oli üllatuseks laval ka Aleksander Kardaš Kirtana Rasast, kelle mängitud tablad sobisid üllatavalt hästi programmeeritud trummidega. Cloudspeak’i debüütalbumi valmimine pidi veel aega võtma ning võib-olla on seal kaasategevaid muusikuid veelgi. Aus olla, ei jõua ära oodata. Uus materjal oli ahvatlev.

Tallinna Vanalinnas asuv Deja Vu, kus kontsert toimus, on noobel ent võrdlemisi hubane bossa nova lounge, kus on lai valik erinevaid kokteile ning loomulikult iga endast lugupidava kohvikuga kaasaskäiv meeldiv teenindus. Seal kohtume teinekordki veel. Seda enam, et Deja Vu lubas Cloudspeak’igi tagasi kutsuda.

Cloudspeak - Beyond The Fears
Cloudspeak - That One Day

www.cloudspeak.ee

16 Juuni 2006 @ 19:53 0 comments

Lime

Jazz Lessons

Kohalik fusion-orkester Mooses. Plaadimasinistid Orav, Estrada, Berk Vaher, Jaan "Orelipoiss" Pehk, Eriskon, Snafu & Erki ning väliskülaline Dubben. Lutsu Teatrimaja, 10. juuni.

Laupäeval oli üle pika aja jälle tore Tartus olla. Püssirohukeldris keha kinnitades sättis seal tehnikat mingisugune suvaline kõrtsibänd, ettekandjad tassisid laiali spetsiaalset firmaõlu ning rõdul pidutses teiste hulgas vahva geigrupp, kus vahetpidamata pildistati ja filmiti teineteist musitades ja niisama. Mõnus õhtupoolik, eksole. Jazz Lessons’i tempel käe peal ja rinnamärk taskus võis nüüd ööle vastu sammuda.

Lutsu Teatrimajas toimus Jazzotheque’i maitse-eelistusi rõhutava sariürituse Jazz Lessons uus seeria. Muidu võiks niisama nentida, et toimus tore pidu, aga tegelikuks magnetiks oli Lõuna-Eesti muusikageograafiat oluliselt rõhutanud fusion-liikumise osa – ansambel Mooses. Tähendab, Tartu lipulaeva Popi ja Roki Instituudi varjus juhtuva luuretegevus jätkub. Kui varem oli märklauas väidetavalt huvitavam Wrupk Urei, siis nüüd Mooses.

Moosest kui Tartu fusion-orkestrit lahata või lahti rääkida pole teab mis kerge. Selleks, et improviseeritud müra, taguva ja kolkiva rütmi ning elektrooniliste võngete ja venivate vilinate summast aru saada, peab kohal olema, meelte luugid avama ning sündmust isiklikult tunnistama/tunnetama. Suurepärane massiivne vaba, vaat et ürgne eelajaloolinegi kestev röögatus. Üldiselt tüütab juba ära, et elektrooniliste vidinatega loodud muusikaga püütakse kujutada kosmosejaamu, rakette või tulnukalaevade olemist. Aus olla, siis mul pole aimugi, mis on ansambel Moosese taotlus ses teemas, aga elektonid põrkusid ja stringid väänlesid juba siis, kui meri lõi kahte lehte või kui Moosesele Siinai mäel tahvleid jagati.

Massiivne põhimõtteliselt instrumentaalne rock, sest esiplaanile trügis enamjaolt Lauri Pajose (ex-Bog Bogies, ex-Pedigree) vihane trummimäng ja Shelton Sani liikme Andreas Johandi (ex Rooza Öökull) kitarr. Eelkäija grünberglikku kõdi tekitas Martini (ex-Guruhark) lihtsignaalide generaator ja mittemidagi ütlev filtreeritud vokaal. Lisaks esinesid Mooseses Kaspar Aus (süntesaator, löökriistad) ja Lauri Randveer (bass), keda me juba hästi teame kollektiividest nagu Tartu Popi ja Roki Instituut ning Wrupk Urei. Indrek Martis (Honey Power) sättis arvutist taustu ning vajutas klahve. Süntesaatoril oli vankumatu prill Tõnis Kreinin (Heliremondi Katsetehas).

Momentselt peale viimast lugu vajutas play-nuppu Don Erikson, kes mingit pidi on vist Moosesega isegi seotud, aga tema plaadisetid jätavad mind külmaks. Põhjus on arvatavasti minu puudulikus suhtumises reggae-muusikasse. Aga võimalik, et ühel Panges toimunud Sensibassil tüütas lihtsalt ära. Enne kui ma jõuan kiita Oravat ja külalist Dubbenit, siis Estrada mitmekülgne plaadivalik on mulle alati meeldinud. Ja Jaan Pehk askeldamas cd-mängijatega on ka tore vaatepilt. Aga Jazz Lessons tehti põhimõtteliselt valmis Dubbeni (fantastiline bootleg salafirma GAMM) ja Orava ühistööna. Bossa novad, jamaika rütmid ja muudki omavahel ebasobivat aga nende meeste esituses siiski hästi seonduvat – hull samba astumine käis kogu saalis. Dubben esines muuseas päev varem Tallinnas Jazzitup! peol.

Kokkuvõtteks siis: sai puupinkidel istuda, püssika veini lirpsida ning otsaesise märjaks tantsida. Väga tore meelelahutus oli.

Mooses - Dirty One
Mooses - +-007+
Mooses - Pull

www.motel.ee/jazz-lessons

11 Juuni 2006 @ 20:49 2 comments

Lime

KUMU ÖÖ

Warp Recordsi pidu: Jamie Lidell, Toob, Plaid, Vex’d, DJ Rich Thair. Kohalikud: Kalm & Akord, Wochtzchée, Muschraum, Algorütmid, DJ Aivar Tõnso, DJ Orav. KUMU, 2. juuni.

Mõnus. Suhteliselt tihe ajagraafik, vaja oli isegi väikest plaani, mis kell kuhu tuleb liikuda, et ootuspärastest lemmikutest täispilti saada. Ma jõudsin enne Kalmi kohale nagu plaanitud.

Kalm ja Orkester või Kalm ja Akord, kuidas iganes Kristjani saatebändi nimetada, alustas päris põnevalt, isegi kaasahaaravalt. Kalm on selline tüüp, kellele meeldib kodus oma plaadikogu lõikuda ning kildudest uusi kuulamisi kokku panna. Kes mäletab 2002. aastal Tallinn73-ega kahasse tehtud „Autopilooti” (Umblu), teab mida Kalmi jazz endast kujutab. Bändis figureerisid saksofon, trompet, kontra(bass) ning trummid. Kalm, kes päevasel ajal tegeleb vist tarkvaraarendusega, vajutab süntesaatorit ning kutsub elektroonilisi helisid oma laptopist. Muidugi tuleb ka orkestrit õigel kohal juhatada. Puhkpillid ja kontrabass on elavas esituses põhimõtteliselt must-have. Mulle just nii meeldib. Aga lood, mida Kalm tegi, olid sellised rahulikuks olemiseks, pigem kuulamiseks mõeldud. Melanhoolsem soome-ugrilik, siis natuke rõõmsam slaavilik teema. Kujutage ette, et trummar läheb harjadelt tasapisi üle pulkadele ning samal ajal läheb järjest tugevamaks elektrooniline loop, mis vaikselt all kõlas ning siis keeratakse veel tugev bass juurde. Sissejuhatuseks mõnus asnambel. Kalmil ilmub kunagi tõenäoliselt uue materjaliga ka album.

Edasi jälgisin ma fuajees Muchraumi (Sander Saarmets). Muchraumi mineval sügisel ilmunud debüütalbum „Naterijeka” (Ulmeplaadid) sarnaneb mõneti Sven Grünbergi käekirjaga. Kodus plaadiga kahekesi ei kujuta ettegi, kust selline muusika tuleb, aga Kumus oli neid kahte (kitarriga toetas Allan Kasuk) hea vaadata. Elektrooniline eemal kauguses liuglev ning põntsatav ärevus. Sander mängis pühendunult viiulit. Kui ta veel oma hääle muusikasse tõi, siis kõlas Muchraumi kontsert eriti ürgselt ning jällegi põhjamaiselt. Ma kujutan ette, et Kalmi ja Muchraumi suurepärased esitused olid maiuspalad muuseumi kunstikogule, mis tol ööl kuskil varasalves ellu ärkas.

Lisaks näitusesaalile ning fuajeele vändati auditoorumis Warpi filme. Videoprogramm oli tase. „Let’s do some test. How the new improved Warp smells like? Ghmm.. Warp!” Parim plaadisett kuulus Plaidile. Kuid minu meelest hoogsaim tantsumuusika sündmus oli Toob (Rich Thair - trummid ning Jake Williams - elektroonika, vokaal). Breaks, house, dub ja ambient techno segu laiv trummidega. Hästi mitmekülgne saavutus. Ma ei suutnud tantsimata olla.

Hiljem oli veel tähtsatest esinemistest Wochtzchée uue plaadi "Diktüoneemakilt" esitluskontsert. Kui ma alla auditoorumi esimestesse ridadesse jõudsin, ütles Taavi Tulev tuimalt aitäh. Samal ajal tegi Jamie Lidell pealaval lisaloo, seepärast jõudsin ma Wochtzchée’d kahjuks vaid näha.

Peaesineja oli "ühe-mehe-funk-tornaado" Jamie Lidell, kelle laiv oli sõna otseses mõttes imeline, peadpööritavalt hull ja kustumatu elamus. Karimsaatiline Lidell kargles ning tantsiskles laval ringi, laulis ehedat souli ja funki, beatboxis-remiksis enda vokaali otse elektroonilise aparatuuri taga, paljundas ning moonutas seda ning transormeeris oma laulu elektroonilistesse kõrgustesse. Kohati tundus, et multitalent on samal ajal pöörane kui DMC skrätsi meister DJ Qbert ja eklektiline Prince. Laval liikus ka vastavalt funkilt ringi salapärane visuaalkunstnik-robot Pablo Fiasco, kes suunas ning paljundas neljast-viiest digikaamerast võetud Jamie Lidelli pilti suurele ekraanile, miksis sinna vahele erinevaid pildiefekte. Tulevikufuuunk.

Jumal tänatud, et Warpi pidu ja Eesti elektroonikud olid selleks õhtuks KUMUsse toodud, sest kaasaegne kunstimuuseum andis helikultuurihäppeningile hoopis teise tunnetuse kui suvaline pealinna kommertsklubi seda oleks suutnud. Nüüd võib rääkida millestki teistsugusest, erakordsest, mitte lihtsalt tunnistada fakti järjekordsetest maailmanimedest, milliseid Eestisse on viimastel aastatel järjest sagedamini tooma hakatud.

Toob - Live in Brixton (2005) (Quick Time video, 27MB)
Jamie Lidell - Live At The Royal Festival Hall (London 2004) (Quick Time video, 57MB)

www.ekm.ee
www.huh.ee
www.warprecords.com

03 Juuni 2006 @ 16:20 0 comments

Lime

Tuljak "Soos must vöö"

Kohvirecordsi sõsarlabel Õunaviks andis välja uue plaadi, sedakorda tasuta mp3 formaadis. õv04 moodustab 1995-1997 aastal Viljandis tegutsenud dadabändi Tuljak lugude kogumik "Soos must vöö".

Tuljak on Lauri Sommeri ja Villem Valme ansambel. Lauri Sommer: "Tundsime üksteist lapsepõlvest peale, olime koos mõne aasta teinud akustilist lastepunkbändi Flower Window, lulkasid kirjutand, Viljandi ümbruses ja meie majade juures laiuva kuumaastiku ehk "soo" peal ja kinnisilmi külateedel hulkund, mööda maanteeääriseid turnind jne. See ühine värk ja kodunurga atmosfäär on selles musas kuidagi olemas. Ja näputäis huumorit, mida kandsid Villemi 11-15 aastasena kirjutatud tekstid (osa ilmund ta raamatu "Artur Tõhu unenägu" esimeses tsüklis) ja jaburgad joonistused, omade jopede ajalehed Toivo ja A4 ja sürrealistlikud ühismõtted."

Tuleb välja, et Tuljaku proovidest sai näiteks arvutimuusika maitse suhu Ramo Teder (Pastacas), kellega koostöös on valminud albumi teine pala "Peldik". Kuuendas loos "Trammijuht teeb suitsu" piniseb kohviboss Hannes Praks, kes muuseas tegi kunagi Mulgi-Kukus saadet "Happerynnak", kus kõlas sageli ka Tuljak. Out-or'iga on algusaegadel esinetud koos Karksi Nuia reivil.

Plaat ilmus tänu Berk Vaherile, kellel tuli mõte Tuljak veebruaris toimunud Tartu kunstikuu jaoks kokku kutsuda. Nii pühitigi vanadelt träkkidelt tolm maha, kohendati üht-teist. Lõpulugu "Olen jänes" on sündinud juba Tuljaku uue tulemise ajal 2006. aastal. Kogu plaadi saab alla laadida koos kaanekujundusega rar-faili kokkupakituna (27MB). Õunaviksi kodulehel räägib plaadi sünni ja Tuljaku tagamaadest täpsemalt Lauri Sommer (Kago).

Tuljak - Võnnu sidejaoskond
Tuljak - Trammijuht teeb suitsu
Tuljak - Viikis veinitinnid

www.ounaviks.ee

01 Juuni 2006 @ 17:32 0 comments

Lime

Jazzotheque's on põhiliselt Eesti muusikast kirjutav veebimämik. Demod, lingid muusikale, kriitika - kirjutage - lime ät jazzotheque.org

Niisma lihtsalt.

Eelmised artiklid:

Veel lugemist:

Üritused:

Arhiiv: